#odamees

Viimasest postitusesest on nüüd küll juba parajalt möödas ja tehtud on nii mõndagi. Viimati olin Bangkok'is ja ootasin sõbra saabumist ning nagu kord ja kohus kohtumisprotseduur teoks tehtud sai. Viibisime päeva pealinnas ja seejärel sõisime juba rongiga umbes 700 km põhja Chiang Mai'sse. Teepeal põikasime kiiruga läbi ka Ayautthaya'st, aga seal tegelikult kuigi palju aega ei veetnud.

Chiang Mai oli mõnusalt päikeseline ning tänavatel olid toidukärud lookas. Pakuti nii erinevaid aed-ja puuvilju, kui ka lihatooteid ning igat erinevat sorti riisi ja nuudliroogasid. Väga mitmekesine valik ning ka hinnaklass pole üldjuhul tappev. Kuna aga tegevusi on vaja leida peale söömise veel, rentisime esialgu paariks päevaks kaks võrri ja sõitsime ümbruskonna mägedes ning riisipõldude vahel ringi. Valdavalt käisime kohtades kuhu kuigi tihti turist ei satu ning inimesed sellistes kohtades on ikka väga teistsugused kui linnades või siis kauplemiskohtades. Paralleel Indoneesiast.

Peale paari päeva Chiang Mai'd sõitsime võrridega Pai linna/külla, mis asub umbes 130 km kaugusel Chiang Mai'st Birma/Myanmar'i poole sõites. Teel Chiang Mai'st Pai'sse on üles loetud 762 kurvi ning kuna Pai ise on ümbritsetud mägedega tuleb sinna liikudes vallutada hulgi kõrgusmeetreid. Kui võrrelda Tallinn - Pärnu maanteed, siis seal on vist umbes kolm kurvi. Üks enne Sauga silda, Pärnu poolt minnes, üks Are kandis ja üks oli nagu Kernu juures ka. Mõni käänak siia sinna, aga tolle Chiang Mai - Pai tee peal on kurvid ikka kallutamiseks ja kõrgusmeetrid ronimiseks. Väga põnev sõit ning vaadetest ei malda kohe rääkidagi - nõnda võimsad.

Pai's ja selle ümber käisime kaljudel turnimas, koskede all sulistamas ja kivisid mööda liugu laskmas. Lisaks on Pai veel igat sorti ökoinimeste Meka ning igal õhtul on peatänaval vapustav ööturg, kus saab nii suveniiride, toidukraami kui ka riideesemetega kaubelda.

Maantehuntidele kohaselt saime tagasiteel Chiang Mai'sse ka mägiteedel korralikult vihma, mis tegi sõidu üsna meeldejäävaks. Nüüdseks oleme jõudnud taaskord öörongi kasutades läbi Bangkoki Pattaya'le ning siit saab paar päeva jala sirgeks lasta ja rannal puhata. Ilm on heitlik, kuid sellest hoolimata saab päevased tegevused tehtud. Paar sõna rongist ka. Olime ühisvagunis, kus on põhimõtteliselt kaks istet vastastiku, mis õhtu saabudes nariks monteeritakse ning siis saab juba pikali heita ja põõnata kuni hommikuni. Oma voodile saab kardina ette tõmmata ning kuigi need pole disainitud pikematele poistele kannatab neis öö veeta küll. Soovitan igaljuhul niimoodi kilomeetreid mõõta igaühel ning rongiaknast välja kiigates joonistub vaataja ees maastik, mida kiirteid mööda kulgedes ei kohta. Väga meeldiv.

Pealinn Jakarta.

Pool tundi juba mööduvad rongi akendest vaadatuna järjepanu betoonist, lainelisest plekist, savitellistest ja õlgedest tehtud hütid. Ehitusmaterjalina on kasutatud absoluutselt kõike, mida isiklik fantaasia lubab rakendada ning millel on praktiline otstarve. Rämpsu on igalpool ning peamiselt tikub silma plastikpudelid ning kõiksugu sünteetilised pakendid, milles tarbeesemeid ja toitu müüakse. Siin seal on näha plastikupõletamise tossu ning ikka ja jälle möödume raudtee ülesõidukohtadest, mille juures on oma ülesõidujärge ootamas sadu 125 kuni 175cc'lise mootoriga võrre. Rong aeglustub, peatub ning olemegi kohal - jaama nimeks Gambir ja linnaks Jakarta.

Esmapilgul igati pealinna vääriline. Esialgu. Pikemalt kohal viibides hakkab aga illusioon mõranema ning ilus fassaad, mis seisab murenenud vundamendil, pole pooltki nii uhke kui kaugelt paistab: "Nice from far, but far from nice". Kunagi suutis üks fotograaf oskuslikult tabada ühte uueaja esimestest "pilvelõhkujatest" Tallinnas, mis seisis uhkena taustal ning esiplaanil oli vana puumaja, mis peegeldas erinevaid ajastuid ideaalselt. Majaks oli tollal uus SEB Ühispanga kontorihoone. Jakartas on erinevused radikaalsemad ning kui Eestis on arhitektuuri mitmeksesisus ning ehitiste eripära rikastav, siis siin paistab see olevat pigem negatiivse mõjuga. Topeltstandardid, mis muud. Aga see on puhtalt subjekiivne arvamus.

Kuna praeguseks hetkeks istun Jakarta Soekarno-Hatta lennujaama kivipõrandal võin ehk Indoneesiale joone alla tõmmata. Enne veel, aga esitan endale küsimuse, millele ka ise vastata üritan. Miks lendan Jakarta'st Bangkok'i? Noh, põhimõtteliselt otsustasin aja maha võtta ja pisut puhata, enne kui uuesti sõbraga Bangkokis kohtun ja taas valu hakkame andma. Paar nädalat pidevalt teel olla võib isepäi kujuneda võrdlemis stressirohkeks ning enne kui järgmised kolm nädalat uuesti uue energiaga täie rauaga ringi siiberdada tahtsin pisut puhata. Kindlasti tuleb kummutada laialt levinud valearvamus, et rändamine on puhkamine. Ei, seda kindlasti mitte. Rändamine on üldhariv, silmaringi laiendav, põnev ja pealtvaadates ahvaltev tegevus, kuid samas stressirohke ja kurnav. Just seetõttu ehk polegi paljud selleks loodud, ent pole lugu, sest kõik asjad ei saagi igaühele ühtmoodi sobida. Niisiis, puhanuna ning seiklustenäljas istun lennujaama kivipõrandal ning üritan Indoneesiat kokku võtta.

Oma aktiivse turundusega sarnanevad inimesed Tai rahvale, kuid vähem kommertspiirkondades saab isegi rahulikult mööda tänavaid ringi sammuda ilma, et pidevalt keegi midagi maha parseldada prooviks. Mida kõrvalisem koht, seda suurem huvi aga kahe peajagu pikema valgenahalise vastu, kes kindlal sammul mingis suunas liigub ning katkises kohalikus keeles inimesi lahkelt tervitab. Süüa saab hästi ning toit on oma olemuselt vähem vürtsikas kui Tais. Mäletamist mööda. Selleks, et midagi saavutada tuleb osata küsida kohalikus keeles ning ainsad, kes mingilgi tasemel rahuvusvaheliselt kasutatavaid keeli oskavad on need, kes tahavad sulle iga hinna eest mingit võrdlemisi kasutut manti maha parseldada. Ning see on väsitav. Üldiselt on Indoneesia põnev sihtpunkt ning igaüks peaks siia sattudes valima mõne mõnusa saare, kus aeg maha võtta ja vee ning rannamõnusid nautida. Kuna tegemist on selgelt arengumaaga pole siin omalkäel liikumine kergete killast ning paratamatult on suhtumine inimeste varjatud huvidesse skeptiline. Kas neil on varjatud huvid? - Kindlasti!

Lühidalt kokku võttes on Indoneesia ja kindlasti lähemal ajal ka jääb kolmanda maailma riigiks ning siin ringi liikumine aitab panna paika perspekiive ning mõista kui paganama hästi meil Eestis tegelikult asjad on. Nuriseda on alati lihtsam, kui tulla lagedale kasulike, kuhugi viivate ning praktiliselt realiseeritavate ideedega. Hoides pilku peal ka praegu poleemikat tekitavatel pseudoprobleemidel jääb üle vaid loota, et lihtsalt manipuleeritavad väsivad kiiremini ning pikemas perspektiivis saavad vajalikud otsused vastu võetud. Ilma suuremate tagasilöökideta. Võibolla olekski paslik praegune postitus lõpetada positiivse, lootust andva noodiga ning panna lähedalseisjatele südamele, et tegelikult on meil Eestis elu fantastiline. Kasutaksin kellegi teise sõnu, sest nagu kord ammu korrakaitsjatele öeldud sai: "Ta ütles kõik nii täpselt ja hästi ära, et mul polnud midagi lisada, aga ma tahtsin sellegipoolest ka midagi öelda". Niisiis, siin ta on - "Aastad ja ajastud vahelduvad, soe asendab külma, külm sooja, rahvad rändavad, riigid tõusevad ja hävivad, möllavad sõjad, katkud, näljad, maapind väriseb, neelates linnad ja külad, meri tõuseb ja uhab hulkade eluasemed, aga inimest see ei heiduta: tema usub, et elu läheb aina paremaks." Ei keegi muu, kui Anton Hansen Tammsaare isiklikult, aastast 1936, ajalehest "Vaba Maa".

Gili, Amed, Surabaya.

Paar päeva tagasi ärkasin Senggigi's üles ja organiseerisin mineku Gili Air saarele. Kõige lähem Lombok'ile ja juskui üsna rahulik. Rahulik võrreldes Gili T'ga aga sellegipoolest juba piisavalt häirivalt kommerts. Käisin saarele tiiru peale ja snorkeldasin seal kus süda lustis. Tegelikult olin võrdlemisi pettunud, aga seda eelkõige seetõttu, et reisil Labuan Bajo'st Lomboki peatusime vägagi kõrvalistes kohtades, kus oli veel inimese poolt vähem käidud paigad ning sellevõrra ka puhtamad/elavamad. Järgmine hommik liikusin juba kiirpaadiga Gili Air'ilt Bali'le, kus mind otse rannale sõidutati külasse nimega Amed. Too koht on täis sukeldumise ja vabasukeldumise koole, kusmigaüks endale insturuktoripabereid saab teha. Kui vastavad kriteeriumid täita. Seal trehvasin ühte tuttavat, kes parasjagu vabasukeldumise instruktoripabereid teeb ning temaga koos sai paar korda vees asju uurimas käidud. Olgu öeldud, et tema on käinud 46,7 meetri peal ning praegu tasapisi planeerib 50 ette võtta. Ise ma midagi ekstreemset üritama ei hakanud, aga umbes 10 meetri peal käisin ära. Tasakaalustamine on põhiline ning selleks, et sügavustesse minna on omad nipid. Igaljuhul veetsin Amed'is poolteist väga põnevat päeva ning jõudes otsaga täna hommikusse, panin Amed'ist Gilimanuk'i poole ajama. Kiirelt mainiks veel ära, et oli ka plaan Gunung Agung'i otsa ronida (esindatud ka ühel pildil) kuid too oli kuuks ajaks tseremooniate tõttu lukku pandud. Igaljuhul Gilimanuk'is lunastasin praamipileti ning edasi liikusin juba mööda veeteid Bali saarelt Java saarele. Sadamast 300 m kaugusel rongijaamast hankisin pileti Surabaya'sse ja kell 14.45 hakkasingi rongis Surabaya poole liikuma. Homme hommikul astun juba järgmisele rongile ning homme õhtuks peaksin olema Jakarta's. Sealt edasi loodetavasti Sumatra saarele, kuid hetkel veel ei kipu asjadega liialt ette tõttama.