Desembrikuumus.

Kuna tööelus suuri muudatusi toimunud pole, siis sedapuhku sellel teemal pikalt kirjutama ei hakka. Mainida tasub ehk vaid seda, et eelmisest neljast nädalast oli minul privileeg kõik see aeg veeta erinevate uutega, kelle vaim ja füüsis sobiksid paremini ehk tubastesse tingimustesse horisontaaalasendisse lebama, sest kõik muu oleks juba liialt kurnav ettevõtmine. Ideaalselt sobib antud olukorda kirjeldama Arthur Schopenhaueri väide, mille kohaselt teatud inimgrupile (mis tema poolt sai piiritletud küll vaid sellega, et nende kromosoomistiku neljakümne kuues kromosoomis ei esine y-kromosoom)peale vaadates võib väita, et nende kehad pole loodud tegelema raske füüsilise või vaimse tööga. Loopides veel pisut kive nende kapsaaeda julgen kasutada peale iseseisvuse taastamist esimese presidendi sõnu ning kuigi ei saa ette heita neile omada võimet kasutada vaid mõndasadat ingliskeelset sõna (nimelt on tegemist nende emakeelega), võin kinnitada, et tegu on armetutega, keda iseloomustab lonkav moraal ja eetika ning lodev keha ja vaim pealekauba. Ärge saage ometi valesti aru, leidub ka tublisid ja usinaid, kellele suure ennemuistse jagamise ajal anti lusikaga, kuid minu privileeg on olnud jagada paati nendega, kellelt võeti tol hetkel kulbiga. Otseloomlikult tuleb arvestada, et tegemist on vilumust nõudva ning kurnava tööga, ning ei ole kellelgi õigust algajatega pragada, vaid selleasemel hoopis õpetada sest iga uus asi nõuab harjumist ja harjutamist. Samas pole mitte ainult õigus vaid lausa kohustus pragada nendega, kes ei ürita ega püüdle paremuse poole vaid lasevad liugu teiste hakkajate arvelt. Kuna, aga kõikidele ootustele vaatamata ei ole minu näol tegemist viimse kohtumõistjaga, jätaksin siinkohal selle teema sinnapaika.

Broome'i linn/küla on jäänud maru rahulikuks ning pahatihti on tänavad inimtühjad, kuid otsides leidub ka siin tegevust. Paar päeva tagasi käisin kohalikus muuseumis siinse elu, olu ja ajalooga lähemalt tutvumas ning kuna Town Beach ehk linna rand on samas kandis lõin kaks kärbest ühe hoobiga. Samuti käisin úhe teise ettevõtte pärlipoes vaatamas kuidas toimub pärlikarpidel pärli harvest ja uue sisu istutamine. Sellekohased teadmised on mul pikaajalised, kuid oma silmaga antud tegevust näinud eelnevalt ei olnud. Üle pika aja käisin ka basseinis meetreid mõõtmas, et sel moel omadele Taani's Herning'is kaasa elada. Lisaks eelnevale sattusin ühel päeval peale kohalikule parlamenditunnile, kus opositsioon peaministrilt ning tema kaaskonnalt järele päris. Minu ees ette kantud tsirkuseetendus teeb silmad ette nii mõnelegi idabloki riigi sarnasele ettevõtmisele rāākimata veel põhjamaiselt jäise Eesti vastavale tegevusele. Kohalikul tasandil on siin praeguseks suurimaks mureks see, et autoettevõtte Holden loobub autode tootmisest siin riigis ning kolib tootmise välismaale. Väidetavalt oleks piisanud vaid järgneva seitsme aasta jooksul igaaastaselt 80 miljoni austraalia dollari suuruse lisa subsideerimisest, kuid arvestades, et juba oli määratud igaaastane 40 miljoni AUD'i suurune subsideerimine ning lisaks oli riiklikult ja kohalikult valitsuselt saadud 275 miljonit AUD'i oleks kokku aastatel 2016-2022 General Motors'ile antud 1.1 miljardit AUD'i, mis oleks tulnud tagasi maksta juhul kui ettevõte loobub autode tootmisest Austraalias enne aastat 2023. Seega paistab, et säärane rahaladumine oleks olnud niietnaa vaid ajutine lahendus ning pikemas perspektiivis oleks pidanud meeletu toetamine jätkuma. Tundub nagu surnud hobuse eest maksmine ning teisi sarnaseid näiteid on hulgi igaltpoolt võtta. Kuigi kohalikele, kes on ülimalt rahvuslikult meelestatud ja erakordselt pettunud, tuleb antud uudis suure pauguna on teinekord mõistlik ehk musta auku raha loopimisest loobuda. Siinkohal ei hakka parem paralleele meie endi rahusliku lennufirmaga tooma. Peale selle on toimumas Austraalia ja Inglismaa vaheline kriketimäng - The Ashes Cup. Tegemist on väga vana ja auväärt kohtumisega ning kriketihuviliste jaoks ülimalt tähtsa staatusega.

Üks õhtu käisin vabaõhu kinos ka, kus muuhulgas lendavad elusuurused loomad filmi ajal üle peade ning samuti ka lennukid, mille ajal pole sõnakestki filmist kuulda. Samas on tegemist erakordselt omanäolise ning toreda kohaga, mille atmosfäär kutsub juba filmielamust nautima. Ise reklaamivad nad end lausega:" The world's oldest picture garden still in operation." Juba ustest sisse astudes on võimalik tunda ajaloo hõngu ning seinu kaunistavad mitmete oma-ajastu klassikute postrid, olgu selleks Casablanca, Godfather või Titanic.

Mainimist vajab tõsiasi, et termomeeter põrutab 40 kraadi ümber. Ei mäleta, et detsember nii soe kuu on.

Lisan antud postitusega ka pilte, mis tehtud Broome'i vahel ringi jõlkudes.

Mõõn.

Väikese Prints'i raamatutest tuntud ahvileivapuud, mida saab edukalt kasutada ehitult linna jõulupuuna.

Taamal paistab töökoht.

Broome'i süvavee sadam. Üsna tuttav koht.

Kidura võitu palm.

Tavaline hurtsik, mis siinmail kannab maja nime, kuid kodumaal hoitakse sellises üldiselt siiski vaid talviseid ahjupuid.

Jaapanlased tegid koerusi.

Majutus.