Veebruar, vihmane ja talvekauge.

Infiltreerumine on edukas. Peale viiendat kuud laeval ei ole nad aru saanud, et tegemist on backpacker'iga. Tegelikult ei ole mul ühtegi mõistliku põhjust miks juba kuu aega pole postitanud ja seletanud elu ja olu, kuid loodetavasti heastan selle puudujäägi põnevate piltidega (kuidas kellelegi, muidugi). Praegu olen jätkusuutlikult tegemas viienädalast vahetust laeval ning tegelikult pole suuremal osal ajast levi ka. Vahepeal on laevalt vehkat teinud Kanada poiss ning täna oli viimane tööpäev Inglismaalt põhja poole jääva riigi kodaniku jaoks, kelle riigi nime ei saa antud klaviatuuril korrektselt eesti keeles kirjutada. Iseasi, kas minu keelekasutus muudes kohtades vastab mingisuguselegi kriitikale, kuid vabatahtlikult määruste vastu eksida oleks patt. Praeguseks paistab tänavune tsüklonite hooaeg möödunud olevat, aga meeles tuleb pidada, et Märts võib üllatada. Kõik see tähendab, et järgmine olen mina ja nõnda saab seekordne rotatsioon ühele poole. Seniks aga pilte elust enesest.