Algusaja aktiivsus.

Neljapäeva varahommikul kell 04.30 jõudis minu lend Singapurist Darwini, NT (Northern Territory). Tollis suutsin anda pädevaid vastuseid ning tõenäoliselt just seetõttu küsiti, kas olen siin varem käinud. Noogutasin omapoolset heakskiitu antud küsimuse kohta andes. Kell 05.30 üritasin backpacker'is tuba hankida, kuid viisakalt öeldes soovitati oodata kella 10'ni. Pagas lubati hoidlasse panna ja endal teisele korrusele lamamistoolidele puhkama/ootama minna. Läksin ootama ning samal ajal saatsin sms'i sakslasele, et too ärgates end kohale ajaks. Peale 15 minutit oligi ta kohal ja edasi vaatasime juba natuke linnapeal ringi. Kella 10'st sai aetud telefoni ja panga asjad korda ning käidud ka Paspaley kontoris. Pikk jutt lühidalt - kell 15.30 läbisin alkoholi ja narkootikumide testi ning kirjutasin alla esimesele lepingule, tööle asusin järgmisel hommikul kell 07.30 ja esialgu olen kuuris ja tegelen köite ja muu tarviliku varustusega, kuid samas loodan, et õige pea saadetakse laevale. Riputan mõned pildid ka üles.

Kurikuulus Cane toad ehk Bufo marinus, keda lakkuda ei tasu ja võõrliigina põhjustab kohalikule faunale ohtralt ebamugavustunnet.

Paar eestlast töölt.

Tubli sakslane Christian. Oskab teha rasket tööd ja samas raskelt puhata. Peale aastast pausi ütles, et tal on hea meel lõpuks ometi taaskord intelligentseid vestlusi pidada, mida kohalike ja teiste backpacker'itega on ilmselgelt võimatu teha. Tema sõnad, mitte minu.

Darwini rannikuala.

Kolmas kord kolme terminaliga Changi's.

Singapuri jõudes võisin rõõmuga taas lühikesed püksid jalga sättida ning dressipluusi kotti peita. Ees oli ootamas tugev 31 kraadi niisket õhku ning Aasia - Okeaania tuiksoonel asuv rahvaste paabel. Näha võib igast soost, rahvusest, vanusest ning rassist inimesi nii paaniliselt oma lendu otsimas kui ka teelt eksinuid taas õigele rajale aitamas.

Isiklikult oli minul õnneks privileeg leida enda seljakotike kenasti pagasirallit teistega üheskoos teostamas ning samuti pean vajalikuks mainida, et minu 5,4 kilone checked-in pagas on tõenäoliselt mingisuguseid absoluutseid rekordeid püstitamas. Trehvasin lennul HEL - SIN ka ühte teist eestlast, kes puhtjuhuslikult minu kõrvale istuma asetati. Tema lend Darwini läks aga pisut varem, kuid võimalik, et seal ka trehvab. Eriti kui arvestada Darwini keskuse kompaktsust.

Piltide tegemine on praegu küll ülima niiskuse tõttu komplitseeritud ning objektiiv läheb uduseks enne kui lihtrahvas oskab öelda: "Tagavararehepeksumasin," ja seal peituvad täishäälikud kokku lugeda, kuid sellegipoolest raatsin mõned üles laadida. Lennul siia sai süüa, nagu lubatud, kaks korda ning mõlemal korral oli fooliumis laar miskit sooja ning kõrvale pisut vett, mahla ja tükike kuklit. Peale riikide ületamist, kus hobide alla kuuluvad maa - õhk tüüpi rakettide mitte-sihtotstarbeline kasutamine, hakkas keset lendu kuskil India ookeani kohal nõndaviisi raputama, et üks Soome mammi otsustas suures enesepäästmistuhinas endale päästevesti selga tõmmata..

Igavuse peletamiseks sõitsin lennujaama erinevate terminalide vahel taevarongiga ning vihtusin mööda eskalaatoreid üles - alla ning nagu siinmail kombeks, siis ka edasi - tagasi.

  

22.20 Darwin.

Uued templid.

Hyvä matkustajat..

"See on nii seatud, et aeg ei peatu,
 vaid aina edasi tõttab.
 Ja päevad läevad ja aastad mööduvad.
 Ja sul on kiire, on väga kiire, 
 sa aina kuhugi tõttad. 
 Ja päeva püüad ja märkamatult õhtu ongi käes."

Tundub just paslik olevat meenutada O.Arderi sõnu, seda enam, et praeguseks ongi kätte jõudnud hetk, mil mõnusasti saab Vantaa lennujaama lebo-istmetel lösutada ning hilisõhtust lendu Singapuri poole oodata. Absoluutne kõrgtasemel logistika lubab mul siin ei rohkem ega vähem kui umbes 6 tundi surnuks lüüa. Seejärel ootab juba 11 tunnine lend üle erinevate riikide, mis mahuvad ühise nimetaja "stan" alla. Vähemalt lubatakse selle lennu jooksul kaks korda kehakinnitust anda. Suurepärane. Mingil põhjusel olen skeptiline oma pagasi võimekuses jõuda minust eraldiolevalt edukalt Singapuri, kuid ehk on tegemist vaid petliku tundega. Samas võin julgelt väita, et lennule TLL-HEL seda lennukile ei laetud. Õnneks tuleb hiljem veel üks lend samal liinil ning on lootust, et ehk toppisid ta sinna. Lennumasin ise oli harjumatult tuugalt täis topitud reisimehelikkust mitte tundvaid itaallasi, kelle reumahaiged jalad olid paaniliselt edasi-tagasi järjekorras trügimas, kuid olles kindel, et neile on pidevalt kuklas kõmisemas hirmuäratav hüüdlause - "Viimased jäävad ilma!" on võimalik ka neile patustajatele nende teod andestada..

Meenutades eelmise reisi kultuurišokki, et päevaga on võimalik rännata tänapäeval teisele poole Maakera, ei tundugi patt uskuda J.Lotmani ning seda, kuidas 19. ja 20. sajandi suurim vahe on see, et kui ülemöödunud sajandil arvati Maakera olevat suur, siis eelmisel sajandil saadi aru - Maa on väike. Seda enam tundub õige meenutada (ning selle meenutusega ka lõpetada uue ajaarvamise esmane postitus) antud blogi peamist mõtet - Isegi kaugelviibija seisab sinu kõrval, kui ta on sinu südames, isegi lähedalseisja on kaugel, kui su mõtted on temast eemal.

Tallinna lennujaam.

Helsinki Vantaa lennujaam.