Pisut pilte.

Laen üles mõned pildid, mis vahepeal on linnapeal lonkides kaamera silma ette jäänud. Mõned vanemad, teised uuemad.

 The Bombing of Darwin

"Jonathan Livingston Seagull"

 Stokes Hill Wharf

 Toa aken.

 Tuleb välja, et lihtrahvas tohib pauku teha vaid üks kord aastas. Nimelt esimesel juulil, kui on Territory Day. Iseenesest tore, aga kui pidada veel silmas, et see on keset kuivaperioodi, siis on igasugused tulekahjud kerge tulema. Võrdlusena Eestist võiks tuua näite, et meil oleks lubatud pauku teha vaid keset juulit ja Pärnu lahe roostikust, ning loota, et midagi ei juhtu.

Nonii, nonii. "Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu." Seekord alustasin lühikese lõiguga ühest mitmeti vastuolulisest raamatust, mis mulle korduvalt läbi lugedes on jäädavalt vist pähe talletunud. Sarnaselt omas üksuses rakendatud jaoülema kreedoga, mis siinkohal jäägu tsiteerimata, kuid huvitundjatel julgustan kindlasti mind joonele panna ja lasta näost näkku see ette kanda. Põhjus, miks just selle lõiguga alustan on see, et peale mõnda aega on taaskord jõudnud aeg sinnamaale, kus töökohustused, olgu nad päeviti nii mitmekesiselt üllatavad, kui võimalik, on järgemööda rutiiniks saanud ning see omakorda ärgitab igasuguseid eksistentsiaalseid probleeme lahkama. Mõtlev inimene olla pole lihtne ning eks seetõttu ka kõik otsused ja uitmõtted toovad esile päevadepikkuse süvitsi analüüsi, mille tagajärjel kuhugi jõudmine on pigem erand, mis kinnitab reeglit. Samas on julgustav kuulda peale uuele positsioonile asumist, et tehtud tööd märgatakse ning tulemiga ollakse rahul. Oh, seda rasvast rahulolu, mis toob endaga kaasa ka 3% palgatõusu per annum. Hüva, miks ka mitte. Kiire kõrvalpõige lähiminevikust kogutud statistilistesse andmetesse avab võimaluse leida, kuidas antud palgatõus positsioneerub üldises raha väärtuse languses, kuid sellest hoolimata, on rohkem saada antud kontekstis kindlasti parem, kui vähem või sama palju saada. "Kui ma saan, siis saan, ja kui ma ei saa, no siis ei saa," nagu laulis üks Eestis tuntud muusikaline kollektiiv.

Põnevamad hetked, nagu ikka, pärinevad elu pahupoolelt. Kui umbes kuu aega tagasi lubati uimas peaga kõik meie asutuse töötajad maha nottida, siis näiteks täna oli privileeg minul kuulata ikka kui lihtne on inimesi tühjaks lasta. Esiti tuli kantseldada gruppi kohalike pärismaalasi, kelle ajutegevus kahaneb uimastavaid aineid pruukides nullilähedaseks, kuid agressiivsus deliiriumis on võrreldav mutantidega filmist "I, Legend." Niisiis sattusin olema tööpostil, kui kolmene punt kohalike soovis hakata pahandust tekitama. Kaks ellimineerisin kiirelt olukorrast ning kolmandale jõudsin jaole minutise viivitusega. Peale kiireid suunavaid soovitusi otsustas ka too kolmas minu kaasabil lahkuda, kuid seda tehes pidas ta vajalikuks ikka mainida, kuidas tegemist on nende maaga, kuidas ta annab meile(kahvanägudele) nuga nii, et silm ka ei pilgu ning kuidas meil ei tasu nendega(põlisrahvaga) jamada. Arusaadav, kuid asja teistpoolt vaadatuna on minul kohustus kliente säästa non grata kontingendi eest ning pahatihti pole nende tegevus mitte mingil moel meie ühiskonnas reguleeritud normidega käsitletav. Nendest on tegelikult palju kirjutada, kuid suur osa sellest "tõest" ei kannata trükimusta ning kontekstiväliselt jätab liialt palju ruumi loovaks tõlgendamiseks.

Ränduri elu on kord selline, et inimesed tulevad ja lähevad ning tihtipeale tuleb leppida paratamatusega, et taaskohtumine on, kui mitte ilmvõimatu, siis nullilähedaselt keeruline. Positiivsest küljest tuleb muidugi tänulik olla koos veedetud aja üle, kuid teinekord tagantjärele vaadates tundub, et ennastsäästvam oleks olnud tõenäoliselt mitte üldse lähemalt tutvuda. Küllap see ongi see magushapu, kibemagus elukogemus, mis kasvatab, vormib ja loob. "Such is life," olevat öelnud Ned Kelly enne võllapuus rippumist.
Üldiselt on aga elu idarindel jätkuvalt päikeseline, ning kuigi öösiti on väidetavalt kraade alla 20, siis päevi alla 30 väga ei trehva. Soovin kõigile mõnusat suve ning peagi trehvame sealpool ekvaatori. Kui päike, kuu ja tähed nii seavad.