Labuan Bajo

25/09/14 - Hetkel olen Kupang - Aimere praamil ja on pisut aega. Kirjutan. Peale esimest ööd ühes rõskes ja üsna õnnetus hotellis kolisin järgmisel hommikul ümber Lavalon'i kodumajutusse. Koht, mis on reisiraamatutes kõrgelt hinnatud ning erinevalt üldisest trendist pidas seekord kõik paika. Härra Edwin'i poolt delegeeritav punt ajab oma asja hästi. Tuba, kus magasin oli lihtne, kuid piisav ning mahutas endas kahte nari. Kui sinna jõudsin olin ainus inimene, hiljem saabusid kaks veel. Üks nendes juhtus olema rahvuskaaslane, mis on mingil määral hämmastav, kuid samas mitte midagi, mida poleks võinud erinevaid kriteeriume silmas pidades eeldada. Onu Edwin'ilt rentisin võrri ja põrutasin kaks päeva Kupang'i vahel ringi nii, et oli põrutatud. Liiklus, nagu eelpool mainitud, oli hektiline (väidedavalt pole see Eesti keeles valiidne sõna) ning ettearvamatult etteaimatav, kui nii väita võib. Jõudsin isegi jõusaalist läbi astuda, kus olin loomulikult ainulaadne nähtus. Täna hommikuks olin endale organiseerinud ühe Edwin'i käsilastest sõitu tegema Bolok'i praamiterminali ning nagu tema oma katkises inglise ja mina oma veel katkisemas indoneesia keeles ütlesin - goodbye Kupang/ selamat tinggal Kupang. Kui keegi peaks sattuma Kupangi kunagi, siis ainumas koht peatuda ongi Mister Edwin'i juures. Kupang ise on sagimist täis prügipõletamise tossus paiknev transpordikeskus Timori saarel, kus liig kaua aega veeta poleks nagu põhjust, kuid samas seal olude sunnil lühiajaliselt paikne olles pole ka hull.

Edasi praamist - Praamisõit  on planeeritud kestma 11'st hommikul kuni 5'ni järgneval hommikul ning praamist võib pilte näha allpool. Pilet sellisele maratonsõidule maksab 135000 IDR'i ja see võimaldab istuda väljas puitpinkidel. Ise loodan, et saan ööpoole ühel nendest pinkidest pikali heita, kuigi inimesi on näha liikumas praamide suunas hordides. Kohalikud paistavad esialgu püsivat siseruumides, kuid see mind ei heiduta, sest nad on teada-tuntud päikesepelglikud oma ühiskondliku staatust peegeldades.

Enne väljasõitu tuli üles kolmandale tekile politsei eriüksus, kes pidavat minema mingile saarele kohalike valimisi turvama neljaks kuuks, sest seal on inimesed pisut agressiivselt meelestatud ja tahavad pahandust teha. Järjekordselt sain laduda oma auastmed ja kaasas olevad emleemid letti ning koheselt olime vennad. Vormikandjad suhtuvad teistesse sarnase kogemusega inimesse hästi ning üksteise mõistmine muutub lihtsamaks. Eesti asukoht Indoneesias on veel võrdlemisi võõras kohalikele ning ega ka eestlane ise pole igapäevaselt kohatav loom. Seda enam arvan, et minu kui mainekujundaja roll on peegeldada välismaalasena sõbraliku, erudeeritud ja mitmekülgselt võimekat eestlase stereotüüpi.

26/09/14 Nüüdseks leban pikali Labuan Bajo ühes peatänava hotellitoas ja kirjeldan lühidalt kahte erinevat liikumisviisi, Indoneesia stiilis. Esiteks siis praamisõit - nagu eelpool mainitud andis minu poolt lunastatud pilet võimaluse istuda õues, oleks vähe kallima pileti ostnud, oleksin saanud olla siseruumides ja lebada madratsil, aga kuna tegemist oli suure ühise alaga, siis oli seal umbne ja umbes täpselt selline nagu ühes suures võimlas, kus inimesed ööd veedavad, enne kui saavad turule minna manti müüma. Seega olin oma valikuga väga rahul. Praami väljasõit hilines umbes 40 minutit, kuid see on tavapärane, ning üldse kuna praam käib ainult kord nädalas, siis välja sõidetakse sellel hetkel, kui omadega valmis ollakse, mitte siis, kui mingi suvaline aja-möödumise-jälgimise-masin seda ütleb. Praamile laetakse võrdselt kõik ning nendega kaasas olev kaup, näitseks seekord jäi pilk peatuma kahel seal, kahel kitsel ning umbes paarisajal tibul. Edasi oli näha absoluutselt kõike, alates pottidest-pannidest ja lõpetades katuseraamide, ehitusmaterjalide ja muude tavapäraste materjalidega. Terve öö mürises küll mootor, kuid kuna umbes kuue paiku kiskus pimedaks otsustasin ka mina silma looja lasta. Kuna ennist olin vahetanud saapad plätude vastu ning seepeale oli mitmel inimesel tekkinud huvi mu heade saabaste vastu, otsustasin need nende endi turvalisuse nimel taas jalga tõmmata. Üldse enne kogu praamisõidu algust olin esimene ja ainuke inimene kolmandal tekil, kuid väljumise hetkeks oli rahvast juba murdu. Enamik pilke pööratud ehk minu ja mu politsei erijõududest vestluskaaslaste poole ning pidevalt kostis läbi edeva kihistamise sõna bule ehk valge, välismaalane jne. Midagi sarnast Tais kasutatavale farang'ile. Öö kippus jahedaks ning kiskus kõikuma, kuid aastane kogemus merel Paspaley pärlilaevadel osutus heaks ettevalmistuseks. Kohalikud eriti hästi enamasti lainetusega toime ei tulnud ning pigem istusid, kui kõndisid. Hommikul ärkasin inimeste jutustamise peale ning kuna päike oli just tõusmas, oli vaatepilt kena. Paar tundi varem olin liikunud mootoriruumi tuulutusava ette, mis puhus sooja õhku. Ilma oleks olukord liialt jahedaks kiskunud. Kohale jõudsime kella 7.30 paiku hommikul ning otseloomulikult hüppasid esimesed reisijad maha enne kui alus oli korralikult köitega kai külge tõmmatud.

Peale seda jätkus reis väikeses mikrobussis, mis on mõeldud eeldatavasti 7+1 inimesele, aga meil oli kolm inimest rohkem. Väga kitsastes oludes asusime Aimere'st Ruteng'i poole teele ning peale üles alla ronimisi mägedes olime mõne tunni pärast kohal. 60 km läbimiseks täiesti tavaline aeg, sest ükski tee pole tõmmatud joonlauaga. Ning laius on ka umbes kaks kolmandiku Poola põhjamaanteest, kes on käinud, teab. Ruteng'is hüppasin üle juba tavalise bussi peale ning kui alguses mahtusid kõik kenasti bussi, siis mõne aja pärast rippusid osad kohalikud  ukseava juures ja osad katusel kauba juures. Ust ennast polnud muide ja ega polnud ka vaja. Teed olid jätkuvalt mägised ning kui ühelpool oli kuristik, siis teiselpool oli kivist sein, mis aegajalt vahetus suurte riisiväljadega. Esimest korda alates märtsist-aprillist sain näha sademeid ning mägedes sadas kohati päris tugevalt. Bussis oli inimestel kaasas samuti kõikvõimalike asju alates ise mingisuguse puu mahlast tehtud alkohoolsest joogist 20 liitristes kanistrites kuni elusa kukeni välja. Suitsetatakse nii roolitaga kui tagumisel istmel ning kui midagi seletatakse telefoni teises otasas olevale inimesele, siis ikka nii, et kõik kuulevad ja kaasa räägivad. Buss sarnaselt praamile liigub siis, kui inimesed omadega valmis on ning kui on tarvis laadida pool tundi ehitusmaterjale katuselt maha, siis seda ka tehakse. Kui on oht, et keegi tahab bussile tulla, aga päris selge pole, siis peatutakse ja uuritakse järgi. Peaasi, et pärast pahandust pole. Lõpuks jõudsin hotelli ning nüüd puhkan kahe päevasest rändamisest, et juba homme aegsasti asjalikuks hakata. Selamat malam.

 Isu.

 Sigadega meenub vist alatiseks Orwell'i "Loomade farm"

 Terminal.

 Laenasin klappe.

Kohalikud.

Kupang, NTT

Esmaspäev algas sedaviisi, et hommikul pidi mikrobuss mind peale võtma ning üle piiri Kupang'i toimetama. Enne seda otsustasin pagariärist läbi astuda ja mõned pirukad hommikusöögiks ja moonaks kaasa osta. Kui mind 9 paiku peale võeti oli autos veel üks pisike karp pirukatega igat klienti ootamas ning lisaks veel väike tops vett ka. Tee Dili'st lääne poole on olematu, kuid samas käänuline. Positiivne on näha, et vähemalt ollakse usinad teostama parandusi. Sellest hoolimata oli sõit vaevaline. Kokku loksusin 14h ühtepidi ja teistpidi ning lõpuks jõudsin Kupangi. Täna hommikul hakkasin aktiivseks ja uurisin välja praamide ja muu vajaliku kohta infot. Tõenäoliselt sõidan neljapäeva hommikul Aimere'sse Flores'e saarel. Sõit peaks kestma umbes 20h ja praam ise meenutab midagi, mis jääb Saaremaad ja Hiiumaad mandriga ühendava ja Kihnu saarel käiva "Liisi" vahepeale. Lisaks rentisin võrri ja põrutasin sellega ümbruskonnas ringi. Käisin mereääres ja tegin pilte. Kõige keerlisem oli muidugi Kagu-Aasia liiklusega harjumime, eriti peale aastast mitte väga aktiivset liikluses osalemist, kuid esimene päev osutus edukaks. Lisan mõned pildid siit ja sealt. Eeldatavasti on lähiajal pisut rohkem aega tegeleda korraliku kaamerajahiga ning saan ka paremaid pilte lisada. Ja internet on ka aeglasevõitu, kuid uni tahab magamist. Teinekord proovin enam pilte laadida ja üksikasjalikumalt olukorda kirjeldada.

Dili, Timor Leste

Eile hommikul maandusin Dili's ja peale kärmeid viisaprotseduure olin juba linna keskuse poole kõndimas. Lennujaam ise on üks minimalistlikumaid, mida ise oma silmaga olen saanud kaeda. Sellest veel lihtsakoelisem oleks vast vaid lennujaam Kihnu saarel. Kes on käinud, see teab, aga arvestades, et siin on tegemist rahvusvahelise lennujaamaga, siis on selle tagasihoidlikus imetlusväärne. Riiki sisenemise protseduur ise on võrdlemisi vaulutu, eeldades, et inimesel on lennukis saadud paberid kenasti täidetud ja korrektne summa USD'des kaasas. Seejärel paar vastust mõnele küsimusele ja jalutuskäik võib alata. Lennujaamas on muidugi ootamas taksojuhid ja ega neile maksta polekski lääne standardite kohaselt raske, kuid kuna lennuk maandus 7.20 ja sellel hetkel on eeldadavasti enamik asutusi kinni, siis ei pidanud ma paljuks pisut saabaste taldu kulutada.

Teepeal otseloomulikult kohtasin kohaliku, kes tahtis teha mulle autoga sõitu ja siis üritas veel muid rüvedaid asju oma ablaste kätega, kuid neist teenustest loobusin juba heaga. Ebamugav minule, väga ebameeldiv temale. Olukord lahenes minu kasuks ning rohkem sellel teemal ei peatu. Või vähemalt nii ma esiagu arvasin. Täna kaubanduskeskusesse minnes oli mul taaskord privileeg kohata juba järgmist perverti, kes peale sõbraliku ja süütut sissejuhatust hakkas minu poole nilbusi pilduma mistõttu rahuarmastava inimesena  soovisin talle head teed asusin oma päevaste toimingute juurde tagasi. Kahest päevast kaks. Aga eks see ole mingil määral mõistetav ka. Inimesed on üldse kuidagi vabameelsemad teatud teemadel, millesse Eesti ühiskonnas ehk põhjendatult pisut konservatiivsemalt suhtutakse, minu heameeleks.

Tulles tagasi eilse juurde, siis linnas selgus, et mootorrattarendiga on lood üldiselt tagasihoidlikult öeldes kehvad, kuid sellest polnud häda, sest unelõivu oli niietnaa tarvis maksma hakata. Enne veel jalutasin ühte tagatänava transpordiagentuuri ja hankisin endale pileti Kupang'i esmaspäevaks. Seejärel, peale kerget uinakut siirdusin toidujahile ja kuigi Kagu-Aasia standardite järgi on Dili kallis, olin hinna/kvaliteedi suhtega iseenesest rahul. Hommikusöögiks hankisin juba pirukaid ja hiljem mugisin taas restoranis kõiksugu head ja paremat. Täis kõhuga on laps hulga õnnelikum ning sellel puhul jalutuasin mere ääres linna teise otsa ja tagasi. Homme proovin ehk jalgratta rentida ja vaadata mõned paremad kohad üle, kuhu jalgsi ei malda minna ning takso-onule ei raatsi maksta. Seda enam, et kõik kohad linnas on taksoga 1-2 USD'd, aga mikrolet'iga vaid 25 centavos't.

Üks lugu veel lõppu sellest, kuidas on tarvilik olla ettevaatlik igasuguste võõrastega. Nimelt on siin üks tüdruk Ühendriikidest, kes pahaaimamatult istus autosse piiril lootes hästi Dili'sse jõuda, kuid autojuht võttis veel ühe teise indiviidi peale, kes võttis oma tuttavalt veel ühe pakikese kaasa, kuid nagu hiljem selgus, oli selles pakis natukene/palju amfetamiini ja politsei pistis tüdruku ja autojuhi kaasosalistena vangi. Peale mõnda päeva sai ta vanglast esialgu välja, kuid pass on võimude käes ning kuigi eeldatavasti talle mingit süüdistust ei esitata, võib asjade menetlemine võtta kuus kuud, peale mida võidakse uurimist veel pikendada kuue kuu võrra jne. Esialgu pole selgust kui kaua tegelikult läheb, kuid olukord on jõudnud meediasse nii kohalikul tasandil, kui üle Vaikse ookeani ning isegi kohalik Nobeli preemia laureaat Jose Ramos Horta on öelnud, et on valmis teda toetama ning otsis-uuris, kas keegi teab tema asukohast midagi. Õppetund kogu eluks usalduse ja heatahtlikuse valdkonnast. Mõned pildid ka.

Darwin International AP

Kell on 04.34 ja istun keskmise mugavusastmega toolil Darwin'i lennujaamas. Harjumuspäraselt on uni jäänud lennusekelduste tõttu olemata, kuid seda magusam on järgmine öö pea padjale seada. Siit kus ring algas, ta ka lõpeb ja kui mälu ei peta, siis saab mul Austraalias oldud 1 aasta ja kaks tundi. Ehkki päris täpselt enam maandumisaega ei mäleta. Igaljuhul oli see 19. September 2013.

Viimasel õhtul käisin veel Mindl Beach'il päikeseloojanguturul ja nägin piitsameest, kes muusika taustal sõnus country räppi ja mingit sorti elukutselisi akrobaate. Terava suuvärgiga ja puha.

Üldiselt on Darwin ennast praeguseks korraks ammendanud ning seetõttu ongi paras aeg asuda edasisele teekonnale.

Esmasest turvakontrollist läbi minnes võeti mind otseloomulikult oma mägilase/vägilase välimuse puhul rivist välja ja kontrolliti ega mul lõhkeaineid endaga kaasas pole. Sedapuhku polnud. Ja lotovõitudest rääkides oli mu carry-on pagas koos kogu tavaariga täpselt niipalju kui lubatud, 9.0 kg, aga see peaks paari päeva jooksul vähenema kui osadest riideesemetet loobun. Natuke liiga palju asju ikka veel. Hüva. Aeg teele asuda.

Asjalikud ajad.

Kui ma esimest korda Darwin'isse sattusin 2011 aasta detsembris nägin silte II maailmasõja aegsetest kütusetunnelitest, aga olude sunnil sinna uudistama minna polnud võimalik. Nüüd naasnuna Darwin'i ja hetkel, mil siin on viibida veel pisut alla nädala otsustasin neile pilgu peale heita. Pole põhjust kahjatseda. Olid täpselt sellised nagu välja reklaamitud ning pettumuseks polnud põhjust. Huvitav fakt nende tunnelite kohta on see, et neid pole kunagi kasutatud kütuse hoidlatena, kuna ei suudetud vee sissevoolu probleemile lahendust leida. 90'ndate alguses avati need avalikkusele ning nüüd võib igaüks sinna sisse kiigata.

Lisaks tunnelite külastusele laenasime tuttavaga teistelt tuttavatelt jalgrattad ja põrutasime East Point'i, kus asub Darwin Military Museum. 7-8 km rannikuäärset väntamist ja olimegi kohal. Iseenesest põnev koht jällegi ning peamiselt keskendus Darwin'i linna pommitamistele 1942 aasta alguses Jaapani Impeeriumi poolt. Kuna East Point'il asuvad kaitserajatised on see koht vägagi sobilik antud muuseumile.

Nädala alguse poole käisin ka Indoneesia Konsulaadis viisal järgi ning nüüd pole tarvis Timor Leste's selle pärast pead vaevata. Samuti vahetasin endale pisut USD'sid kuna need on seal ametlik käibel olev valuuta. Homsest algavad viimased viis päeva tööl ning siis juba peale ühte vaba päeva lendan 6.30 reede hommikul Darwin'ist Dili'sse. Mõned pildid ka, et oleks, mida trükimusta vahele kaeda.

By Any Means (Necessary)

Meest sõnast, härga sarvest. Natuke olen aega leidnud ning saanud enam-vähem paberile kirja oma väikese reisi esialgse kavandi. Kõigepealt olgu öeldud, et tegemist on üsna kiire liikumisega ühest kultuuriruumist teise ning siis juba kolmandasse ja edasi, kuid olude sunnil olgu ta seekord sedaviisi. Kui kellelegi on tuttav nimi Charley Boorman, siis ollakse ehk tuttavad ka tema kahe erineva rännakuga, mille koondnimeks oli "by Any Means". Nendes kahes saatesarjas rändas Charley esialgu maailmas ringi kasutades mistahes erinevaid transpordivahendeid püüdes jääda truuks ideele mitte kasutada kommertslende. Sarnaselt tollele kavale üritan ka mina jõuda Dili'st Timor Leste's Bangkok'i Tai Kuningriigis kasutamata kommertslende. Ettevõtmine tuleb mahutada üsna kitsasse ajaraami ning seetõttu on paratamatus, et igasse nurka ei jõua teel olles uudistama minna, kuid sellest pole lugu, sest esialgu nii mulle sobibki. Kasutan eelkõige kohaliku ühistransporti ning alternatiivseid võimalusi. Parema infrastruktuuri, taristuga kohtades bussi ja rongi teenust. Saarte vahel eeldatavasti praame, kiirpaate ning muid võimalike variante. Abiks ka paar kohaliku elu ja teenustega kursis olevat raamatut.

Plaan ise on järgmine:
Dili, Timor Leste - Kupang, Indoneesia
Kupang - Larantuka
Larantuka - Labuan Bajo
Labuan Bajo - Komodo
Komodo - Sape
Sape - Poto Tano
Poto Tano - Lombok
Lombok - Bali
Bali - Java
Java - Sumatra
Sumatra - Melacca, Malaysia
Melacca - Penang
Penang - Bangkok, Tai

Kuna tegemist on esialgse kavaga, siis nimekirjas on nii linnu, väikeseid külasid kui ka lihtsalt saarte nimed, kuid sellest pole lugu kuna kuigi plaan on järgimiseks, olen arvestanud, et asjaolude kokku langemisel võin olla sunnitud esialgsest plaanist kõrvale vaatama.

Kuna vastav tarkvara tahvlis puudub ei saa ma mingisugust väga uhket kaarti joonistada, kuid see-eest saan panna üles paar pilti ekraanitõmmistest. Abiks ikkagi.

 Lähemalt

Kaugemalt

Olgu veel mainitud, et 19. Septembri hommikul lendab lennuk Darwin'ist Dili'sse ning Bangkok'is loodan olla 13. Oktoobril. Vahepeal üritan teha hulgaliselt pilte, koguda audiovisuaalset materjali ning pidevalt ka blogisse postitusi teha. Viimasel ajal on postitused küll kokku kuivanud, kuid peagi peaks olema küllalt millest kirjutada.

Head teadmiste päeva!