Rush-hour.

Peale hommikusöögi hakkab laste toitmine ehk siis seega tuleb viia lammastele natuke kraanoleid ja vasikale piima. Vasikas on see sama, kelle tõime autoga eemal olevast stationist aga tuleb välja, et meile anti vale vasikas või siis oli lehm liiga noor ja kogenematu ning ei saanud päris hästi aru, kes  või mis ta seest nagu välja tuli. Kergemat sorti segasushetk lehma jaoks. Igatahes pani ta seitsme tuule poole ajama ja vasikast ei olnud tal sooja ega külma. Vasikas ise on muidugi nii taibukas, et kõik kellel on neli jalga kõlbavad emaks ja kui sääraseid lähedalt pole võtta, siis kõlbavad kahejalgsed ka. Nüüd olengi hommikuti käinud vasikat toitmas mina. Jee. Noor ema. Not. Aga vasikas tajub päris hästi kui toitmiseks läheb ja on kohe väga ablas ning niipea kui noosi kätte saab näitab natuke iseloomu. Täna oli vasika puuri ennast kuidagi sisse smuugeldanud päris täitsa ilusat värvi papagoi kelle eest saaks evroopa mustal turul tõenäoliselt riigikogulase palga(külmutatud või mitte) suuruse summa. Seekord vist veel napilt purki ei pistnud ja kotti tallele ei pannud. Seejärel tuleb natuke mootorratastega tegeleda kuna suur suur elusuurune MUSTERING on tulemas kohe kohe. Pisut on minujaoks hämmastav kuidas peremees jaksab ühte juppi juba teist päeva järjest mootorisse installeerida nii, et teda saadab vaid järjepidev ebaedu, kuid samas mõnede asjade mõistmiseks ongi vist vaja aastaid koguda rohkem kui keskmisele anastajate alla sattunud talupojale tavaliselt kombeks on. Täna oli tarvis veel laadida autole teisaldatava aia paneele. Igaüks kaalub umbes 50 kilo ma usun ja ühtekokku ladusime ute’ile (utility wagon) neid 14 plus taha haakisime loomade laadimise rambi ja sinna surusime veel 13 tükki pääle. Seejärel tuli päikeseloojangule vastu sõites vaeva näha, et masinavärk liialt palju teel ei ujuks kuid põhimõtteliselt võin kinnitada, et mõnede inimeste andekusel tõepoolest pole piire ning ka sedasorti katsumus sai edukalt läbitud. AiAiAiAitäh. Panime aia püsti ka hoolikalt välja valitud asukohta ning seejärel tuli kängude vahel manööverdades tagasi baasi ehk Jimba Station’isse jõuda. Kohal. Muide siinpool on üks vahva jook purgis mille nimi on Schweppes Lemonade ning õnneks maitseb see põhimõtteliselt samakenasti kui eestimaine Kelluke kuigi pakend vast ei ole niivõrd ekstravagantne. NEXT DAY. Nüüdseks on kolm päeva mustering’i seljataga. Etteaimatavalt oli võrdlemisi intensiivne aeg. Õnneks on meie käsutuses mõned mootorrattad, paar autot, üks suur rekka, üks robinson R22 helikopter ja siis muidugi suurel hulgal energsi ja entusiasmi. Mustering ise koosneb üldiselt kolmest neljast erinevast osast. Esiteks on loomade spottimine, teiseks tuleb endas leida Hugh Jackmani masti drover Austraalia filmist ja hakata karja ajama. Meie puhul on hobuste asemel kasutusel Suzuki DR200 mootorrattad ja lisaks eelpool mainitud helikopter. Järgmisena, kui kari on õigesse kohta jõudnud tuleb üsna põnev ja hästi kiire tempoga faas, kus võib kõik kenasti minna aga samas väga kiiresti võib asi kiskuda hapuks ka(Yarding). Ajamise kohta võib veel niipalju öelda, et soojale kliimale vastavalt pole siin elusuuruseid puid vaid hoopis Lääne – Eesti kadakate mõõtu põõsad, millel on väga õelada ja väga pikad okkad. Mõnelpool on veel puusastsaati hein ja siis veel sügav liiv ka. Teinekord jällegi tuleb ületada ojasid, mille kaldad on järsud ja umbes 2-3 meetrit muust maapinnast allpool. Kui nüüd arvestada, et antud maastikul tuleb veel karja kilomeetreid kuskile suunas liigutada, ning ei tohi neil lasta käest ära minna nagu vabakasvatusega heaoluühiskonna indiviididele harjumuspärane, siis võib igaüks üsna kiirelt mõista, miks on mu käed sellised nagu ma oleksin neid ennastunustavalt toppinud küünarnukistsaadik kalastamiskonksudega täidetud ämbrisse. Sihipäraselt ning jätkusuutlikult. Säärtel on muidugi sama teema ning ka otsaesine ja põsed näevad välja nagu keegi oleks üritanud neile kompassiga oma nime peale graveerida. Mõned korrad on saanud motika alt välja ka ronida aga üldiselt ei pane neid põkse eriti tähele, sest sellisel maastikul sõitmine on niikuinii koguaeg nagu kitse seljas mööda Ehitajate teed ratsutada ja vähemalt ei ole mina erinevalt mõnest teisest jäänud tagurdava pulli ette. Korra pidin võssist mõned loomad tagasi karja juurde ajama ning üldiselt läks asi võrdlemisi ideaalselt ja olukorda võib julgelt kommenteerida sõnadega:”Greatest come-back since Lazarus” Nüüd viimased kaks päeva oleme karja sorteerinud ning märgistanud. Kui veel vana raamatu uuest osast viiteid tuua, siis millegi pärast algas peale pullide ja härgade eraldamist lehmadest ja vasikatest esimeste aias kohe Soodoma ja Komorra taaslavastus ning kestab seal tänase päevani. Väga ropp. Üks härg oli vahepeal eriti äksi täis ja hüppas üle 1.90 meetrise aia. Just like that. Homsest algab jälle tegevus kopteri ja motikatega ning kestab kuni teatatakse teisiti ehk tõenäoliselt 3-4 päeva. Põnev tegevus vähemalt ja kui arvestada seda, et alles Mai kuus sai Kunda lahel dessanti tehtud, siis pole üldsegi mitte paha kogemuste pagasisse ka sääraseid tegevusi lisada. Olgu, jälle on järgmine päev õhtusse triivinud ja täna oli uuesti märksõnaks mustering. Noorperemees nr1 tuli Perth’ist appi ning pärastlõunal hakkaski asi peale. Siiani kõige suurem kari mida ajasime. Umbes kuni 150 isendit võis seal olla, mis tegi nende õigel kursil hoidmise võrdlemisi keerukaks. Samuti ei soosinud see, et kolm korda tuli ületada Salt Gully’t, mis on meie mõistes nagu mingi kuiv kraav aga hästi hästi täkune. Eriti ei oskagi vahet öelda gully’l ja creek’il. Igatahes saime nad edukalt aeda aetud ning kuigi vahepeal pidin ma natuke tegema tagala töid niiöelda ja panema aedadele tiibu üles ning aitama kõige muuga, siis täna sain juba jälle õnneks olla ka endale meelepäraselt ladvaõun ning tegeleda konkreetselt loomade utsitamisega. Lisaks veel olin just mina see, kes läks suure karja juurest korra ära ning kimas helikopterimehe juhendamise peale ühele väikesele karjale järgi ning tõin ka nemad paari kilomeetri kauguselt suurde gruppi. Kahekesi karja ajada pole lihtne, kolmekesi on juba okeim aga üksi peab ikka väga tähelepanelik olema. Sain hakkama. Olen natukene uhke. Jess. Paraku tähendab suur kari ka võrdlemisi konkreetset hulka vasikaid, mis omakorda tähendab, et palju on tööd märgistamisega ning veel samuti tuleb isastele vasikatele panna ühte võrdlemisi õrna kohta kummirõngas, et sealt rõngast välja jäänud osad pikemas perspektiivis otsast ära kukuksid. Ma ei julgegi lähemalt rääkida, mida ma viimaste päevade jooksul katsuma olen pidanud, sest äkki on mind saatmas ülemääratu õnn ning tõepoolest on ka mu tagasihoidlike kirjutuste lugejaskonna hulgas ka ausaid ning malbeid linnapreilisid. Nüüdseks ehk postingu lõpuks on juba algusridadest möödnud vist oma kaks nädalat ja tõenäoliselt sai just ühelepoole viimane mustering. Homsest peaks taas algama järjekordne loomade sorteerimine seejärel märgistamine ning sarvede lõikamine ning juba reede õhtul peaks minema välja kahe roadtrain’i jagu loomi Perth’i müüki. Kuna hetkel taaskord aega napib, siis ma jätkan jutuga niipea kui aega taas tiba rohkem on. Selleks, et paremini mõista kui busy aeg meil praegu on võin tuua näite selle najal, et sellal kui aus maarjamaalane vaatab Aktuaalse Kaamera Sporditoimetuse parimaid palasid on minujaoks juba uus töökas päev täie hooga käimas. Igaüks võib ise oma arvutusi teha ja ega päevad naljalt enne 21.00 või 22.00 ei lõpe. Kohaliku aja järgi. :) to be continued...

movember

Jah, kui tuleb keegi, kes on tulnud tulla. Ükspäev, kui käisime ühe tuuliku juures joogikohta parandamas oli seal ümbruses umbes 40-50 veist. Nende keskel asju ajades olin esialgu võrdlemisi umbusklik aga üldiselt on nad ikkagi rahulikud ja tuimad olevused. Peale selle veel muidugi ka metsikult arad. Mõnele ei julge otsagi vaadata, sest paneb kohe seitsme tuule poole ajama. Just like with the ladies. Igaljuhul, asjade ajamise tuhinas ei pannud tähelegi kui kõik loomad kuskile eemale ära kadusid ja siis just just enne äratulemist avastasime, et üks metsikult suur [vähemalt korraliku volkswagen golfpolo(jep tervitused Jeffmaister’ile selle sõna eest) suurusega] tõupull oli tulnud vett jooma. Ilus suur isend, aga suureks õnnetuseks oli ta tagumine vasak jalg ära murdunud ja niisiis pidi vaene loom lonkama. Sellises olukorras ei ole paraku muud teha, kui minna peremehe 5,56 mm põrguraua järgi ja siis motikaga mööda bush’i loom üles leida ja asi ära lõpetada. Erakordselt õnnetu juhus, aga sellised juba on sedasorti loomakasvatuse riskid. Nimelt oli antud isend saanud tõenäoliselt ühelt järjekordselt Road-Train’ilt löögi või siis teine variant on, et omavahelises kakluses mõne teise pulliga jäi tema kaotajaks. Pigem siiski esimene variant. Võimalik, et ma pole tegelikult piisava adekvaatsusega veel kirjeldanud kuidas siin loomi hoitakse niisiis on nüüd vast õige aeg. On suured suured maa-alad, valge lääneinimese mõistes võiks isegi ehk öelda karjamaad. Näiteks 20 ruutkilomeetrit või pisut suuremad. Need karjamaad on taraga või aiaga või millega iganes piiratud ning tihtipeale läheb neist otse keskelt läbi maantee. Teepeal tara ei ole vaid on hoopis raudvõre, millest väidetavalt loomad üle ei lähe. Igatahes kui loomad satuvad teepeale siis ei ole üldiselt autodel kombeks eriti hoogu maha võtta kuna nad on kõik varustatud kängururaudadega või bullbar’iga või kutsuge kuidas tahate. Ja siis juhtubki see, et teeäärde satuvad veiste, kängude ja/ või kotkaste raiped. Niikauaks kuni need muidugi liigikaaslaste või dingode või rebaste poolt väetiseks tehakse. Circle of life with a little touch of technology. Vot sedaviisi. Ahjaa, nüüd on õige aeg rääkida natuke Murphy seadustest. Esiteks, kui määrida saiaviilule võid ja siis see poolkogemata maha kukutada juhtub pahatihti just see, mida ka kõige õudsemates unenägudes ette ei võiks kujutada. Jah, sai kukub maha nii, et või jääb saia ja põranda vahele. Või kui autoga sõites tuleb vastu teine auto ja sinu liikumissuunas on jalgrattur ja veel jalakäia ka, siis on raudpolt kindel, et te kõik(alle drei zusammen) satute ühel ajal tolle vastutuleva autoga kohakuti. Murphy’s law. Niisiis on siinpool maakera kindel pauk värk see, et kui päevotsa pole tuult olnud, siis just sel hetkel kui mina ronin tuuliku otsa ratast kinni siduma või mingit muud imevigurit tegema tuleb külla elusuuruses keeristuul ja hakkab heina, maltsa ning kõike muud laiali paiskama. Igakord ei tule muidugi keeristuul vaid lihtsalt kerge täkune tuuleiil, mis millegipärast vaibub niipea kui ma hakkan ennast tuuliku otsast alla sättima. Murphy’s law. Praeguseks on vist niiskemad ilmad mööda triivinud ja jällegi teemas kuiv. Samalajal kui Evroopa kangialustes ja uulitsatel targad ekonomistid pahapeal on, jälkusi teevad ning jäledaid mõtteid mõtlevad, käisime meie 200km kaugusel Byro Hmst’is järjekordsel laaril (puudub igasune seos endise Eesti Vabariigi valitsusjuhi, ajaloolase ja mõttemehe M.Laar’iga – toim.) järgi. Jah, tõime 6 oma looma ära ja ühe väikese paar päeva tagasi sündinud vasika. Lisaks tõime 5 ühe teise  stationi looma ka ära. Seega 400 km Austraalia outback’i edukalt läbi traavitud ja vaatamisväärsustega tutvutud. Tegemist oli otseloomalikult kruusateega nii, et auto raputas päris kenasti. Lisaks muidugi üle kümne oja- või jõeületuskoha, mis tuli eriti ettevaatlikult läbida. Nõndaks. Next day. Tulin just windmill-run’ilt. Põhimõtteliselt autoga ringitiirutamine ja vaatamine, kas kõik on ikka korras. Igatahes täna nägin hobuseid seal ja ma ei tea kui palju keegi hobustest teab, aga üldiselt isased hobused märgistavad oma territooriumi ikka sellisel moel nagu ühel härral kombeks ehk siis jätavad endast hunniku. Üks hunnik, mida täna nägin, ja ma ei tahaks praegu liialdada, oli ei rohkem ega vähem kui umbes puusastsaati. Haigelt suur ikka. Imepärane, aga siiski haigelt suur. Votsiisnii. Peale selle muidugi kohtasin emusid ja hordidekaupa kängusid ja papakoisid ja kariloomi ka. Nüüd tuli meelde. Eelmine kord kui linnast tulime(Carnarvon), siis meil oli auto plus käru peal kokku umbes 3 tonni tavaari ja otseloomulikult jäime pimeda peale ja otseloomulikult on just sellisel juhul Murphy’s Law, et autokumm läheb katki keset sõitu. Polnud eriti häda vahetada ratast, sest seda on siin tehtud söögi peale ja söögi alla. Natuke oli ukerdamist, kuna auto raske ja seega maadligi ning nõndaviisi on võrdlemisi põnev sinna mingit tõstmiskaadervärki alla surada aga meid saatis õnneks edu. Great success! Nüüd olen jälle õhtupoolikutel mootorratast sõitu viinud, et kontrollida töövõimet ja muid tähtsaid elumärke. Eluliselt oluline mootorratta bushdrivingskill on omandamisel. Kiired kommenteerijad on juba ette jõudnud aga sellegipoolest www.movember.com. Üldiselt tuleb oma tervist hoida ja sporti tuleb ka teha, siis on kõigil hulga mõnusam ja tervem olla. aitäh.

Üldiselt on pilved  võrdlemisi harvad olevused.
 

Maantee.Või midagi sellist.

Tegin suure hoolega teisele teed.

Vahelduseks on ajarataste vahelt välja kerinud novembrikuu. Pole teist tükkaega näha olnud. Nüüd siis uue ja uhena kohal. Nolgu. Kreeka külvab väikestviisi paanikat ja austraalia analüütikud kutsuvad vahel Kreekat maailmamajanduse Lord Voldemort’iks. So be it. Vahepeal on siin mingi ime läbi olnud paar niiskevõitu päeva ja kokku vast on Jimba’s sadanud 10 mm vihma maha, mis iseenesest nagu polekski palju aga kuna hulga rohkem vihma on jõest ülesvoolu sadanud, siis jõe tase on tõusma hakanud. Veel pole muretsemiseks muidugi põhjust aga ilm on selle aastaaja kohta natuke liiga jahe ja nüüd siis ka niiske. Üldse nad räägivad, et läbi aegade kõige niiskem ja jahedam kevad on WA’s. Mina muidugi ei kurda kuna ja üldsegi ei ole siin nii väga külm. Alla 30 kraadi natuke. Ükspäev käis külas üks mees, kelle nimi oli Lindsay ja kes oli oma klassi priimus lammaste pügamises. Töö kiire ja korralik ning nüüd on 6 lammast siin kenasti paljaks tõmmatud. Muidugi ei ole tegemist lihtsakoelise maamehega vaid ikka esindusliku sportsuitsetajaga ja 6 lamba peale kulus tal kena pakk suitse ja m6ned 6lled. K6ike sedav vaid yhe tunniga. :) Peale selle käisime Eesti mõistes elektrikarjust üles panemas ja siis hulgi tuulikuid parandamas. Jooksmas käies nägime jälle emu’sid. Ma pole üsna pikka aega teist nii nüri mõistusega olevust näinud. Ja pundis on nad veel eriti juhmid. Võta üks ja viska teist. Jooksevad vastu aeda nii nagu homset päeva ka ei tuleks ja siis loodavad vist heale bingo-õnnele, et aiast läbi saada. Eks see nüri mõistus ikka ole jalgadele ja kehale nuhtluseks. Praeguseks on kerge, ja ma mõtlen tõepoolest vaid kerge, rutiin sisse kulunud ning minupuhul tähendab see seda, et ma ärkan 10-14 minutit enne äratust üles ja surun silmad kinni ja pea vastu patja lootuses, et see annab aega juurde magamiseks aga etskae imet, nõnda see just tõepoolest ka mitte ei ole. Täna lükkas väikemees minus kell 05.17 laternad lahti ja ajas poolvägisi põrgumasina käima. Eneselegi suurt hirmu valmistab just see, et kui ma ärkan siis ma pole väsinud ja see on kahtlane, sest üldiselt ei tohiks ju aus lääneinimene nii varajasel hommikutunnil ennast niivõrd ebatervelt hästi tunda. Kuna praeguseks oleme me j4lle natuke Carnarvon'i linnas, siis t4nase p4eva suurimaks missiooniks saab t6en4oliselt olema moosipallide hankimine Woolworths'i kauplusest. V6imalik, et l4hin4dalatel hakkame karja ajama, kuid samas on ka v6imalik, et meite jaoks saab selles stationis t88 otsa. Ju see j4rgmise paari n4dala jooksul selgub. Senikaua aga v6ib Austraalia lihtkodanik turvaliselt puhata teades, et kuskil l44nemaa p4ikeseall on kaks usaldusv44rset ja ausate n4ojoontega Maarjamaa poega tuulikute ja kaevudega kergelt ebav6rdset v6itlust pidamas. Ei usu, et ennast 300 Spartalasega v6rdlema peaksin, kes v4hemuses head t88d tegid, kuid minu k6rvu on kostunud kuuldusi, et just seda k6rgetes riigi-instantsides tehakse. I won't be offended if i keep an open mind about it. J44ge moodsaks.



 Mingisugune haruldane v6salind kannatas 6igepisut mania grandiosa all

 Jimba Homestead.

 Ei ytleks, et teeviit just keset p6ldu on aga noh.. ega palju just puudu ei j44.

 P6hi sihtm4rk.

 M6ned tunnid varem olid selle koha peal ainult suured liivav4ljad

 Blackfellas.

 J6gi tuleb vahel yle tee.

 Njh, natuke niiskem kui harjumusp4rane.

 asjur.

The Australian Army.