Kuigi ülehomme saaks mul sedapuhku Darwinis veedetud kaks nädalat, on aeg edasi liikuda ning just suurepäraselt sobib, et mind oodatakse ühte tallu suurusjärk 600 km lõunas praegusest asukohast. Talu nimeks on Vermelha Station ja bussipeatus, kus maha pean minema, kannab nime Larrimah. Hetkel ei ole võimalik ette teada, kui kauaks sinna asja on, aga tõenäoliselt ei tasu loota, et lähiajal levisse satun. Mäletan, et viimati kui nõndaviisi võssi läksin, oli elekter vaid generaatoritega toodetav, vesi vaid vihmast saada ning jahutus vaid see, mida tuul pakub. Kui pakub. Üldiselt põnev. Varustasin end uue noaga ning jäädvustusmasinaga, mis võimaldab end kehale ja peakülge kinnitada ilma, et liialt peaks muretsema kriimude või muude kahjustuste pärast ning seega võib loota, et mingil hetkel on võimalik lindistatut taasesitamist võimaldaval viisil ka igaühel endal kaeda.
Muuseas täna oli Darwini kandis vihane välgutamine, kuid müristamist polnud peaaegu üldse ning vihma veel vähem. Nagu vana töökoha HR onkel ikka tavatses öelda - Mate, you're in the tropics now. Ilm on mõnusalt niiske oma ~ 70-90% õhuniiskusega ning õnneks ei ole liialt jahe ka 35 kraadiga, kuigi kui aus olla, siis Broome'is oli suurusjärk 10 kraadi palavam üldiselt. Seega on vahelduseks Darwini ilm kosutavalt mõnus. Seda, mis ilma kõrb pakub ei oska ma veel öelda, aga eks aeg teeb selgeks kõik.
Monday, March 31, 2014
Tuesday, March 11, 2014
Man on a Mission
"Ja on ju tore elada siin ime-imelises ilmas.
Kus lihtsalt ei saa teisiti kui rõõmustama peab.
Ma nutan ainult siis kui miskit on mul silmas.
Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head"
Kui peale ujulaskäiku ja korvpallimängu jõudsin korra vaid pesus käia ja juba oligi aeg minna teistega koos Domino'sse hea hinna ja kvaliteedi suhtega pitsat sööma. Seda suurem oli hiljem janu ning otseloomulikult oli mõte liikumas juba kahel 750 ml Bundabergi ingveriõlul (mõnus alkoholivaba karastusjook), mida teadsin enda seljakotis asuvat, kuna eelnevalt sooritatud tehingute abil olin toidupoes raha vastu vahetades eelpool mainitud joogid enda valdusse saanud. Igatahes jõudes tagasi oma tuppa ei olnud esmajoones võimalik hakata tegelema janukustutusega, sest enda meelehärmiks olin vist joogid kuskile pannud, kuhu enam ei mäletanud. Murdsekundi jooksul visates silmadega üle kapi ning kiiranalüüsi teostades jõudsin järeldusele, et keegi on mu asju näppinud, sest esiteks ei olnud kuskil näha seljakotti janukustutusmaterjaliga ning rahakotist oli kadunud nii austraalia mündid kui Eesti Vabariigi kahe kroonine (K.E. von Baer). Siirdusin toast välja maad kuulama ning otsejoones trehvasin kahte inimest kelle peal viisin läbi esmase küsitluse ning lühimenetluse käigus suutsin tuvastada, et mõni aeg varem olid toa ukse lähedal istunud kaks tumedanahalist kuju, kellel otseselt siia asja ei olnud. Asi selge liikusin koheselt tagasi tuppa, kus sidusin jalga jooksutossud ning otsustasin minna külapeale maad kuulama. Selleks hetkeks oli kell umbes pool 11 õhtul ning väljas juba kolmandat tundi pime. Esimeseks mõtteks oli liikuda backpacker'ist saja meetri kaugusele rohelisele murulapile, kus pimeduse saabudes aborigeenid hambad irevil oma õndsat alkoholi joomise ja bensiini nuusutamise uimast und magavad. Nagu ka seekord oli muruplats ja selle ääres asuv kõnnitee kohalikest lookas ning vähesed uimasegased, kes veel unustusse polnud vajunud nõudsid tungivalt sigaretti. Olles oma elu jooksul lõket teinud ja teades kuidas suits haiseb, ei ole mul paraku kombeks sigarette kaasas kanda ning seeläbi jäi seekord neil minu kulul suits kimumata.
Selgudes, et nendes aborigeenihordides minu seljakotti näha pole liikusin edasi backpacker'i teise ukse poole, et kontrollida ka seal asuvaid prügikaste ja võsa nagu olin juba eelnevalt teisel pool teinud. Miks? Kuna ma eeldasin, et indiviidid, kes võisid minu vara ebaseaduslikult enda valdusse võtta liiguvad jalgsi ning proovivad esmajoones esimese nurga taha sattudes mandi üle vaadata ning seejärel juba kompromiteerivast materjalist vabaneda. Eeldasin ehk liialt palju erinevaid asju, kuid tol hetkel liikus mõte sel suunal.
Prügikastidega õnne aga ei olnud ning olin valmis liikuma tagasi backer'isse, kuid enne veel põikasin parkimisplatsi teise nurga juurde, et kiigata seal toimuvat. Sörgisammul jõudes seal asuva poe trepile leidsin enda ees kaks soliidses eas aborigeeni naist, kes natuke pettunult minu kotis sorisid ning pealekauba veel minu ingveriõlu olid jooma hakanud. Küsisin, et kust nad selle ilusa koti said vastasid, et nende oma. Väljendades tagasihoidlikult oma arvamust, mille kohaselt leidsin, et antud väide ei pruugi tõele vastata muutus ka nende jutt ja selgus, et hoopis üks poiss oli andud. Seepeale jõudis kohale ka üks teine kutt, kes minuga aborigeenide vahel oli kaasas jõlkunud ning minu kinnitava noogutuse saanuna mõistis ta, et olime koti üles leidnud. Kuna meil kummalgi telefone kaasas polnud, andsin oma võtme talle, et ta saaks minna politsei kutsuda ning ise jäin aborigeene küsitlema.
Mõistes, et olin nende patule jälile jõudnud otsustas üks neist vaikselt vehkat teha ning kuna mulle piisas täiesti sellest, et teine neist seal viibis hakkasin diversiooniks dialoogi pidama ning kuulasin suunavate küsimustega abistades antud indiviidi arvamust kogu loost. Ilmselgelt polnud tema midagi teinud, näinud ega kuulnud. Peale järgnevat küsimustelaviini otsustas ta aga leebuda ning mitte hoida enam jäika liini mitte millegi teadmisest vaid vahetada selle oma kaaslase süüdistamise vastu. Tegemist oli võrdlemisi kriitilise hetkega kuna esiteks ei teadnud ma kuhu teine indiviid läks, teiseks ei olnud teada, millal minu abiväed saabuvad ning kolmandaks oli suurusjärk 50 aborigeeni meist saja meetri kaugusel, kes oleksid võimud oma kinni pekstud, kukutud või joodud silmadega tuvastada enda kaaslaste jaoks ebasoodsa olukorra. Õnneks aga nii ei läinud, mõni minut hiljem saabusid turvamees ja tuttav kutt koos telefoni otsas oleva pruudiga, kes oli austraallane ning seetõttu pidas läbirääkimisi politseiga. Peale pisikest telefonivestlust ning tagasihelistamist suudeti veenda politseid kohale tulema ning sellest hetkest alates võtsid juhtumi üle juba professionaalid, kelle tegevuse kohta ei saa kellelgi midagi negatiivset öelda olla. Pikemalt antud teemat hetkel käsitlema ei hakka ning kuigi selles konkreetses olukorras päästis kiire tegutsemine mind uue koti ostmise vaevast, tuleks iga kord enne pimedatele tänavatele siirdumist kaaluda alternatiivseid võimalusi. Kotist ei tahtnud ma põhimõtteliselt ilma jääda kuna umbes pool aastat tagasi olin sellele iseseisvalt uue luku õmmelnud ning igaüks, kes pikemalt reisib ja oma vara väärtustada oskab, teab milline sentimentaalne väärtus on kodust kaasa võetud asjadel. Olgu nad tarvilikud või mitte.
Kus lihtsalt ei saa teisiti kui rõõmustama peab.
Ma nutan ainult siis kui miskit on mul silmas.
Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head"
Kui peale ujulaskäiku ja korvpallimängu jõudsin korra vaid pesus käia ja juba oligi aeg minna teistega koos Domino'sse hea hinna ja kvaliteedi suhtega pitsat sööma. Seda suurem oli hiljem janu ning otseloomulikult oli mõte liikumas juba kahel 750 ml Bundabergi ingveriõlul (mõnus alkoholivaba karastusjook), mida teadsin enda seljakotis asuvat, kuna eelnevalt sooritatud tehingute abil olin toidupoes raha vastu vahetades eelpool mainitud joogid enda valdusse saanud. Igatahes jõudes tagasi oma tuppa ei olnud esmajoones võimalik hakata tegelema janukustutusega, sest enda meelehärmiks olin vist joogid kuskile pannud, kuhu enam ei mäletanud. Murdsekundi jooksul visates silmadega üle kapi ning kiiranalüüsi teostades jõudsin järeldusele, et keegi on mu asju näppinud, sest esiteks ei olnud kuskil näha seljakotti janukustutusmaterjaliga ning rahakotist oli kadunud nii austraalia mündid kui Eesti Vabariigi kahe kroonine (K.E. von Baer). Siirdusin toast välja maad kuulama ning otsejoones trehvasin kahte inimest kelle peal viisin läbi esmase küsitluse ning lühimenetluse käigus suutsin tuvastada, et mõni aeg varem olid toa ukse lähedal istunud kaks tumedanahalist kuju, kellel otseselt siia asja ei olnud. Asi selge liikusin koheselt tagasi tuppa, kus sidusin jalga jooksutossud ning otsustasin minna külapeale maad kuulama. Selleks hetkeks oli kell umbes pool 11 õhtul ning väljas juba kolmandat tundi pime. Esimeseks mõtteks oli liikuda backpacker'ist saja meetri kaugusele rohelisele murulapile, kus pimeduse saabudes aborigeenid hambad irevil oma õndsat alkoholi joomise ja bensiini nuusutamise uimast und magavad. Nagu ka seekord oli muruplats ja selle ääres asuv kõnnitee kohalikest lookas ning vähesed uimasegased, kes veel unustusse polnud vajunud nõudsid tungivalt sigaretti. Olles oma elu jooksul lõket teinud ja teades kuidas suits haiseb, ei ole mul paraku kombeks sigarette kaasas kanda ning seeläbi jäi seekord neil minu kulul suits kimumata.
Selgudes, et nendes aborigeenihordides minu seljakotti näha pole liikusin edasi backpacker'i teise ukse poole, et kontrollida ka seal asuvaid prügikaste ja võsa nagu olin juba eelnevalt teisel pool teinud. Miks? Kuna ma eeldasin, et indiviidid, kes võisid minu vara ebaseaduslikult enda valdusse võtta liiguvad jalgsi ning proovivad esmajoones esimese nurga taha sattudes mandi üle vaadata ning seejärel juba kompromiteerivast materjalist vabaneda. Eeldasin ehk liialt palju erinevaid asju, kuid tol hetkel liikus mõte sel suunal.
Prügikastidega õnne aga ei olnud ning olin valmis liikuma tagasi backer'isse, kuid enne veel põikasin parkimisplatsi teise nurga juurde, et kiigata seal toimuvat. Sörgisammul jõudes seal asuva poe trepile leidsin enda ees kaks soliidses eas aborigeeni naist, kes natuke pettunult minu kotis sorisid ning pealekauba veel minu ingveriõlu olid jooma hakanud. Küsisin, et kust nad selle ilusa koti said vastasid, et nende oma. Väljendades tagasihoidlikult oma arvamust, mille kohaselt leidsin, et antud väide ei pruugi tõele vastata muutus ka nende jutt ja selgus, et hoopis üks poiss oli andud. Seepeale jõudis kohale ka üks teine kutt, kes minuga aborigeenide vahel oli kaasas jõlkunud ning minu kinnitava noogutuse saanuna mõistis ta, et olime koti üles leidnud. Kuna meil kummalgi telefone kaasas polnud, andsin oma võtme talle, et ta saaks minna politsei kutsuda ning ise jäin aborigeene küsitlema.
Mõistes, et olin nende patule jälile jõudnud otsustas üks neist vaikselt vehkat teha ning kuna mulle piisas täiesti sellest, et teine neist seal viibis hakkasin diversiooniks dialoogi pidama ning kuulasin suunavate küsimustega abistades antud indiviidi arvamust kogu loost. Ilmselgelt polnud tema midagi teinud, näinud ega kuulnud. Peale järgnevat küsimustelaviini otsustas ta aga leebuda ning mitte hoida enam jäika liini mitte millegi teadmisest vaid vahetada selle oma kaaslase süüdistamise vastu. Tegemist oli võrdlemisi kriitilise hetkega kuna esiteks ei teadnud ma kuhu teine indiviid läks, teiseks ei olnud teada, millal minu abiväed saabuvad ning kolmandaks oli suurusjärk 50 aborigeeni meist saja meetri kaugusel, kes oleksid võimud oma kinni pekstud, kukutud või joodud silmadega tuvastada enda kaaslaste jaoks ebasoodsa olukorra. Õnneks aga nii ei läinud, mõni minut hiljem saabusid turvamees ja tuttav kutt koos telefoni otsas oleva pruudiga, kes oli austraallane ning seetõttu pidas läbirääkimisi politseiga. Peale pisikest telefonivestlust ning tagasihelistamist suudeti veenda politseid kohale tulema ning sellest hetkest alates võtsid juhtumi üle juba professionaalid, kelle tegevuse kohta ei saa kellelgi midagi negatiivset öelda olla. Pikemalt antud teemat hetkel käsitlema ei hakka ning kuigi selles konkreetses olukorras päästis kiire tegutsemine mind uue koti ostmise vaevast, tuleks iga kord enne pimedatele tänavatele siirdumist kaaluda alternatiivseid võimalusi. Kotist ei tahtnud ma põhimõtteliselt ilma jääda kuna umbes pool aastat tagasi olin sellele iseseisvalt uue luku õmmelnud ning igaüks, kes pikemalt reisib ja oma vara väärtustada oskab, teab milline sentimentaalne väärtus on kodust kaasa võetud asjadel. Olgu nad tarvilikud või mitte.
Friday, March 7, 2014
Riptide
Hetkeseisuga paistab stoilise rahuga mööduv nädal olema viimane Broome's. Seda muidugi juhul kui lähiajal ei selgu, et siin miskit tegemist väärt tööd leidub, aga sellest juba täpsemalt järgneva paari nädala jooksul. Muutustest niipalju, et eelmine reede vahetasime laevu ja kolisime Clare II pealt ümber MV Christine'i peale. Christine on pikem, kõrgem ja suurema kraanaga. Kajutikohti on pisut vähem, mis tähendab, et osad meeskonnad olid sunnitud maapealt tööle käima. Lähiajal millalgi peaks toimuma järgmine vahetus MV Vivienne'i peale, aga seda saab uskuda alles siis, kui oma silm tunnistajaks on, mis minu puhul tõenäoliselt tähendab seda, et Paspaley karjäär on seks ajaks juba unustusse vajunud. Pilte Christine'ist uusi pole, aga mäletamist mööda mõned postitused tagasi mingi pilt üles sai laetud, kus ka eelpool mainitud alus figureeris.
Kuna vabal nädalal Broome'is on meelelahutus piiratud, käisime töökaaslasega kinomajas Indiana Jones'i pinball'i mängu mängimas. Juhtus juhtuma, aga iga lapse unistus ja masin suutis end segadusse ajada, mistõttu pritsis meile kuule peale ilma, et juurde oleks pidanud maksma ning seetõttu päädis meie 3,5h saaga punktiskooriga, mis jäi suurusjärku 1 miljard 400 miljonit ja midagi peale ka veel. Olgu siinkohal mainitud, et enne meid oli kõrgeim skoor 150 miljonit. Teised inimesed jõudsid selle ajaga kinoseanssil käia ning välja tulles meid jätkuvalt mängimas leida.
Väliskinos jooksis, aga film "Wolf's Creek 2”, mida mul ei õnnestunud vaatama minna kuna olime korvpalli loopimas, aga kuulujutu järgi pidavat ka järgmine nädal antud film linastuma ning seega on kaduvväike lootus ka ise kaema sattuda. Kes pole teadlik, siis esimene osa "Wolf's Creek" kõneles Kimberley regiooni sarimõrtsukast, kes lugematul hulgal rändureid "edasi saatis." Kuna lugu saab alguse just Broome'ist, on enam kui paslik teist osa just siinsamas vaadata. Kuigi esimene film kannatas ilmselgelt alarahastatuse ning alla keskmise näitlejatöö all soovitaks ma seda siiski inimestel vaadata, et võibolla paremini mõista, kui lihtne on ikkagi nii suurel maa-alal lõplikult kadunuks jääda.
Noor inimene, aega on, räägiks siis pisut tõusust ja mõõnast ka. Esiteks vahelduvad nad enamjaolt umbes 6 h vahega ning on mõjutatud eelkõige kuu ja päikese gravitatsioonist ning maakera pöörlemisest. Vahepeal võib Loode-Austraalias olla tõus 6 m ning mõõn 5,6 m, mis tähendab, et suurt muutust veetasemete vahel nagu polegi, aga teinekord jällegi on lood sedapsi, et tõus on 10,4 m ja mõõn 0,6 m. Umbes midagi sellist oli ka sellel nädalal ning üsna võimatu on nooruses Läänemere ääres kasvanuna hoomata, et merevee (antud juhul küll ookeani) veetase võib muutuda tühise 6h jooksul suurusjärgus 10 meetrit. Muidugi on igale erinevale olukorrale nimed ka, mida ma paraku eesti keeles ei tea. Üldiselt võib öelda, et kui kuust ja päikesest põhjustatud veetaseme muutused ühtivad on tegemist spring tide 'iga ja kui kuu teeb oma tööd ja päike oma, on tegemist neap tide 'iga. Viimaste puhul ongi veetaseme muutused võrdlemisi väikesed ning pärlitööstuse hammasratta jaoks tähendab see seda, et on hea aeg liine parandada ja otsi kokku põimida, aga maru halb aeg raskelt tööd rabada, sest liinid on võrdlemisi lõdvad. Vastasel juhul on liinid pingul, mis tähendab, et parandusi saab teha ehk vaid 20 minuti jooksul päevas, kui vee liikumine peatub ning seejärel pöördub. Samuti on imepärane näha meres (ookeanis) hoovusi, mille tagajärjel on paneelid liini küljes horisontaalis veepinnaga lapikuti ning vee liikumise kiirus on samaväärne Sindi paisul toimuvaga kõrgvee ajal. Manitseks inimesi meeles pidama, et palju asjakohast jäi kirjutamata ning keda huvitab, see saab kindlasti juurde lugeda sest sellekohast infot, mis seletab kogu nähtust oma keerukses või lihtsuses on hulgi. Kui jutt juba tide'idele läks, siis soovitaks ühte lugu kuulata ka. Ma ei tea kas see on Euroopas ka popullaarne või on minevikus olnud, aga siinkandis ikkagi lastakse raadiost rohkem kui eestlane kartulit armastab. Loo nimeks on "Riptide" ja kuulata saab klikkides SIIA!
Panen üles ühe pildi, millel on näha mis juhtub ilusa 400 paneelise liiniga, kui ta kuskilt otsast lahti tuleb või pooleks rebeneb. Poleks Christine'i uhket kraanat abiks olnud, oleks tööd jagunud sukeldujatele.
Kuna vabal nädalal Broome'is on meelelahutus piiratud, käisime töökaaslasega kinomajas Indiana Jones'i pinball'i mängu mängimas. Juhtus juhtuma, aga iga lapse unistus ja masin suutis end segadusse ajada, mistõttu pritsis meile kuule peale ilma, et juurde oleks pidanud maksma ning seetõttu päädis meie 3,5h saaga punktiskooriga, mis jäi suurusjärku 1 miljard 400 miljonit ja midagi peale ka veel. Olgu siinkohal mainitud, et enne meid oli kõrgeim skoor 150 miljonit. Teised inimesed jõudsid selle ajaga kinoseanssil käia ning välja tulles meid jätkuvalt mängimas leida.
Väliskinos jooksis, aga film "Wolf's Creek 2”, mida mul ei õnnestunud vaatama minna kuna olime korvpalli loopimas, aga kuulujutu järgi pidavat ka järgmine nädal antud film linastuma ning seega on kaduvväike lootus ka ise kaema sattuda. Kes pole teadlik, siis esimene osa "Wolf's Creek" kõneles Kimberley regiooni sarimõrtsukast, kes lugematul hulgal rändureid "edasi saatis." Kuna lugu saab alguse just Broome'ist, on enam kui paslik teist osa just siinsamas vaadata. Kuigi esimene film kannatas ilmselgelt alarahastatuse ning alla keskmise näitlejatöö all soovitaks ma seda siiski inimestel vaadata, et võibolla paremini mõista, kui lihtne on ikkagi nii suurel maa-alal lõplikult kadunuks jääda.
Noor inimene, aega on, räägiks siis pisut tõusust ja mõõnast ka. Esiteks vahelduvad nad enamjaolt umbes 6 h vahega ning on mõjutatud eelkõige kuu ja päikese gravitatsioonist ning maakera pöörlemisest. Vahepeal võib Loode-Austraalias olla tõus 6 m ning mõõn 5,6 m, mis tähendab, et suurt muutust veetasemete vahel nagu polegi, aga teinekord jällegi on lood sedapsi, et tõus on 10,4 m ja mõõn 0,6 m. Umbes midagi sellist oli ka sellel nädalal ning üsna võimatu on nooruses Läänemere ääres kasvanuna hoomata, et merevee (antud juhul küll ookeani) veetase võib muutuda tühise 6h jooksul suurusjärgus 10 meetrit. Muidugi on igale erinevale olukorrale nimed ka, mida ma paraku eesti keeles ei tea. Üldiselt võib öelda, et kui kuust ja päikesest põhjustatud veetaseme muutused ühtivad on tegemist spring tide 'iga ja kui kuu teeb oma tööd ja päike oma, on tegemist neap tide 'iga. Viimaste puhul ongi veetaseme muutused võrdlemisi väikesed ning pärlitööstuse hammasratta jaoks tähendab see seda, et on hea aeg liine parandada ja otsi kokku põimida, aga maru halb aeg raskelt tööd rabada, sest liinid on võrdlemisi lõdvad. Vastasel juhul on liinid pingul, mis tähendab, et parandusi saab teha ehk vaid 20 minuti jooksul päevas, kui vee liikumine peatub ning seejärel pöördub. Samuti on imepärane näha meres (ookeanis) hoovusi, mille tagajärjel on paneelid liini küljes horisontaalis veepinnaga lapikuti ning vee liikumise kiirus on samaväärne Sindi paisul toimuvaga kõrgvee ajal. Manitseks inimesi meeles pidama, et palju asjakohast jäi kirjutamata ning keda huvitab, see saab kindlasti juurde lugeda sest sellekohast infot, mis seletab kogu nähtust oma keerukses või lihtsuses on hulgi. Kui jutt juba tide'idele läks, siis soovitaks ühte lugu kuulata ka. Ma ei tea kas see on Euroopas ka popullaarne või on minevikus olnud, aga siinkandis ikkagi lastakse raadiost rohkem kui eestlane kartulit armastab. Loo nimeks on "Riptide" ja kuulata saab klikkides SIIA!
Panen üles ühe pildi, millel on näha mis juhtub ilusa 400 paneelise liiniga, kui ta kuskilt otsast lahti tuleb või pooleks rebeneb. Poleks Christine'i uhket kraanat abiks olnud, oleks tööd jagunud sukeldujatele.
Subscribe to:
Posts (Atom)