the sea is a harsh mistress.

Viimasel ajal on olnud argielu üsna muutliku iseloomuga. Seda eeskätt seetõttu, et ilm on ettearvamatu ning väikesed paadid vastvõtlikud muutustele. Kui eelmise nädala esimesel poolel põrutasime laevaga rannikulähedastes vetes mööda ookeani ringi ja abistasime sukeldujatel tegeleda uute karpide kasvama panemisega, siis hiljem sõitsime kogu öö 60 miili kaugusele Gourdon Bay'sse. Seal tegime tööd poolteist päeva mille järel sõitsime tagasi Roebuck Bay'sse (Broome'i lähedale) kuna ilm oli liiga tuuline. Tuul ise meest ei murra, kuid tuulega kaasnevad 4-5 m kõrgused lained mõjutavad suuresti inimese võimekust omadel jalgadel püsida ja üles-alla kõikudes tööd teha. Lühidalt kokku võttes otsustati turvalisuse kaalutlustel töö ajutiselt peatada ja siirduda rahulikumatesse vetesse. Tagasi Broome'i külje all kestis töö pool päeva ning seejärel otsustati taas peatada pahura ilma ja suurte lainete tõttu töö. Täna hommikul ärgates ei tundunud voodis olles ilm kuigi hull, kuid tekile jõudes oli üsna pea selge, et esialgu merele ei minda ning usinamad olid juba interneti avarustest selgeks teinud, et lubatakse päev läbi 55 km/h tuult ning kuni 5 m laineid. Seega sidusime laeval veel rohkem kõik lahtised osad kinni ning olime ootereziimil kuni järgnevate teadaanneteni. Selgus, et juba järgmisel päeval kupatati meeskond laevalt maha ning mõnedel algas vaba nädal paar päeva varem ning teistel jätkus töö maapeal. Vihmasadu ja õhutemperatuur üle kolmekümne on jätkuvalt mõistussevastane, sest paarkümmend aastat juurdunud tõekspidamised, mille kohaselt päevade arv meie laiuskraadil mil kehasoojusele lähedane temperatuur ja vihm esinevad ajas ja ruumis ühiselt on tühihulk.

Kuna minul on privileeg/kohustus viibida laevalt eemal ja puhata, siis on päevas parajalt aega hoida kätt huvipakkuvate teemade pulsil. Paraku pean tõdema, et näha pealinna ülikooli tudengit kirjutamas arvamusartiklit Eesti vägede siirdumisest KAV'i ning propageerides arvamust, mis oma olemuselt sobib pigem intellektuaalselt mandunud grammofoniplaadile sõnumiga "tooge eesti poisid koju", "milleks meile võõras võitlus", "ärge sundige noori mehi kodust ja perest eemale" ja "kas me tõesti kerjame NATO ja EL'i õlapatsutust" paneb südame valutama. Mitte omades kõikehoomavat ning põhjaliku ülevaadet antud olukorrast oleks parim soovitus sellistele aktivistidele "jääda ikka nüüd maru rahulikuks". Kuna mina isiklikult ennast antud teemal eksperdiks ei pea, siis oma arvamust riikliku kajastust leidvatesse ajalehtedesse/ajakirjadesse kuulutama ei kipu, kuid ära märgiksin siiski, et kõik välismissioonidele siirduvad KV'lased teevad seda vabatahtlikult ning ehkki karjääriredelil edenemine seda nõuab on tegemist sellegipoolest privileegiga, mitte sunniviisilise väljasaatmisega kodumaa pinnalt. Riskidest ja ohverdusest rääkida on juba teine teema, kuid rõhuda tahaksin just eelnevalt kirjapandule.

Positiivne on aga kuulda tuules vihisemas arutlusi Eesti võimalikust kuulumisest ÜRO julgeolekunõukogusse ajutise liikmena veel enne selle aastakümne lõppu. Elame-näeme.

Üldiselt paistab ilm järgi andvat ning järgnevalt võib loota juba päikesekiirguse taastumist normaaltasemele ning töörutiini segamatut jätkumist. Eestlaste hulk antud farmis hakkab jõudma kriitiliselt kõrgele ning läheneb 10'le kui meenutada, et ennist olin ainuke. Jõudu.

Järelkaja.

Nõndaviisi. Troopiline madal otsustas ennast tsükloniks moondada ja seetõttu anti sellele ka nimi - Christine. Praeguseks on muidugi taevas säramas päike (mitte küll hetkel,sest väljas on pime ja äike) ning Broome'ist põrutas Christine üsna kiirelt mööda. Laeva pealt olime sunnitud maismaale pöörduma ning pisematel paatidel erinevad abinõud kasutusele võtma, et tagasi tulles mingit halba üllatust ees ootamas poleks. Kuna laevalt saadeti kõik maha, siis oli vahepeal aega peremeestega korvpalli mängida ning peale seda vaatasime üle muidu päikeselise Cable Beach'i.

 Sõbrapoisiga.

 Linnujaht.

Vett rohkem kui pesulas.

Peale paari päeva põrutasime laevale tagasi ja peale seda tuli juba uus aasta peale ning kui teised läksid teisel jaanuaril tagasi laevale, siis minul algas vaba nädal. Enne veel jõudsime käia rannas taldrikut lennutamas ja kaamlitest pilte tegemas. Nimelt on Broome'is paar-kolm kaamlioperaatorit, kes farang'idele ja kohalikele raha eest sõitu teevad. Olgu mainitud, et ühe sellise kaamliteenuse pakkuja puhul kõnnib kaamlie rivi taga kotiga onkel, kes ainevahetuse lõpp-produkte üles korjab. Peab olema üsna tasustatud ametikoht arvestades, seda, et sea tegi kahvanäost mees, mis siinkandi tööjõudu arvestades tundub uskumatu. Samuti käisime päikeseloojangut kiikamas.

 Loll taldrikut taga ajamas.

 Kari.

 Üks päev peale pahurat ilma

 Päikeseloojangut kiikamas. Gantheaume Point.

Lõpetuseks panen üles paar pilti merelt ja laevadest millega on seost olnud. Lisaks veel autost millega viimased paar päeva külavahel ja rannas käinud oleme. Tsükloniaegsed tegevused said kaetud siinkandis popullaarse ja usaldusvääse Land Cruiser'iga, kuid praegu põrutame ringi tuttava tuttava masinaga.

Darwin'is remondis olev Vivienne, mis pidi olema tagasi juba detsembris aga just nii ka tõepoolest mitte ei läinud.

 Transpordiks kasutatav paat.

 Kui mälu ei peta, siis põrutan mina sellel paadil päeva lõpu poole.

 Ookeanist otse pannile keema. Värskemat on raske ette kujutada.

 Truu teenija Clare II.

 Christine, mis aegajalt varustab meid vajalikuga.

Gantheaume Point