darwin

rahu. maandusin juba õige mitu tundi tagasi darwini nimelises aurusaunas. meeldiv. kirjutasin end backpackerisse sisse, käisin rannas jooksmas ja nüüd võtsin väikese hetke puhkamiseks. homme hommikul algab eriüksuse vääriline missioon millest tuleb juttu rohkem mõni teine kord.

jälle lennujaamas.

je. tugevad 3h magamist, väike matk ja nüüd just tegin check-in'i ära ja ootan 10.30 väljuvat lendu. Muidu ma pole päris kindel mis ajavööndis ma täpselt maandun aga oma tund tuleb vist ajavahesse lisada. a brief  history of time. näeme darwinis.

Vot niimoodi. Tõusen hommikul üles, söön, sõidan rongiga randa, snorkeldan, peesitan, sõidan rongiga tagasi ja siis avastan, ahjaa homme on jõululaupäev. Väikestviisi reality check. Käisime pühade puhul ühe sõbranna juures teiste eestlastega verivorsti, hapukapsast, kartulisalatit ja muud head ja paremat söömas. Samuti oli meil olemas oma väike jõulupuu ja ka korralik Austraalia jõulueine ehk grillitud liha. Väga meeldiv õhtu oli ja mitte ainult ei kiida heaks vaid kiidan takka ka veel. Nüüd praegu on veel paar päeva riigipühasid aga juba 27ndal(mis on ka siinmail riigipüha) lendan lennukiga Darwinisse, et siis juba Northern Territory’l suurekaliibriliste tegudega hakkama saada. Ilm tõotab seal olla väga põnev. Polegi enne nagu aastavahetusel 40 kraadist soojust kaifinud.  Kõik on uus detsembrikuus. Tegelikult niipalju vist sooja seal polegi aga noh wetseason’i puhul on vihma tõenäosus 80% ja näiteks paar päeva tagasi tuli seal 41,8mm vett taevaluukidest läbi. Küll aga pole see Eesti stiilis hall udutamine vaid täkune tugev vihm ja seejärel jälle kuiv. Nii, et ootan huviga. Kui tõepoolest keegi teine peale minu ka mu enda kirjutisi ülevalt alla ja alt üles läbi loeb, siis soovin kõigile rahuliku pühadeaega ja seejärel juba toredat vana-aasta lõppu ja kena uut koitu soovin ka.

boomdeyada

Santa Claus is coming to town. Veel lisan mõned pildid Jimba viimastest päevadest ja sellest, kui loomad teele läksid. Perth muidugi jälle särab oma täies hiilguses vihmapilvede ja suviste jõuludega aga temperatuur on mõnus ja vahelduseks on ehk isegi mugav kui pole põletavat päikest. Käisime ükspäev kohustuslikul rannatuuril ja nüüd kui keegi korraldab Maailmameistrivõistlused ja ainult need inimesed saavad kvalifitseeruda, kes on käinud India Ookeanis ujumas, siis minul ei tohiks takistusi ees olla. Eriti reaalne oli muidugi hetk kui mina ennastunustavalt rannaliival lamasin ja jarsku joudis mu korvu sulaselge perossuomalaiste keel. As that hadn't been enough. Just ennist juhtus säärane vahva seik, et lülitasin telekarbi tööle ja sealt sattus tulema film nimega „Head käed.” Ei mingit witchcraft’i ega muud imepärast. Austraalia telekanalilt SBSOne tuligi Eesti/Läti ühisprojekt ja seda keset päeva. Etskae imet! Filmis oli üks naine, kellele meeldis natukene vargil käia ja asju võtta kust aga sai ning tal oli väike abiline ka. Mõlemad meie vahvast naaberriigist. Mina pole õige inimene hindamaks miks nad täpselt asju erastamas ja laenamas käisid, aga ma ei saa välistada, et tegemist oli kõrgemalt poolt suunatud sihipärase tegevusega selleks, et aga täita riigikassat. Noh sellesm6ttes, et keegi pidi ju kasu ka riigikassasse tooma nagu omalajal kombeks oelda oli. Üldiselt on praegu puhkus aga pikemas perspektiivis tegelen tööotsingutega. Jääge moodsaks.

 Pole hullu.

 Autod tulid ette.

 Sorteerisime ja ajasime autodele.

 Ronisin auto otsa.

 Veetsin lausa aega auto otsas.

 Suddenly Jamal realised he was completely surrounded by cattle.

 Ajeea. Tavatakso.

Yks koduloomadest.

 See on juba Perth'i J6ulumeeleolu.

 Panime keset Claypan'i aia pysti ja ajasime loomad motikatega sisse. Jep.

 Siis laadisime autole.

Ja siis olime suhteliselt puhaste hammastega ka veel. :)

back in perth.

Oeh. Elusuurune mustering on nüüdseks lõpukorrale jõudnud ja just panime loomad  autodele ning nüüd tuleb veel vaid jäljed koristada. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et kohtadest kuhu aiad ehitasime tuleb aia-paneelid ära tuua, tiiva postid maaseest välja tõmmata ning raudvõrk kokku korjata kohtadest kuhu seda veel jäänud on. Pole tegelikult palju teha. Ühe päeva töö ma arvan. Hetkel on asjad veel lahtised aga ma arvan, et minu aeg Jimba Jimba Station’is on nüüd otsakorral ja on aeg edasi liikuda. Tõenäoliselt selgub rohkem õhtupoole, mis lugejaskonna jaoks tähendab seda, et mõned read allpool on juba kogu loo kulminatsioon ja puänt teada. Täna hommikul ärkasime enne nii kukke kui ka koitu. Kell 04.13 oli tegelikult esimene ärgatus (k)äratuskella saatel. Seejärel kiire kehakinnitus ning siis juba aeda loomi märgistama, sarvi lõikama ja sorteerima. Saime kõige sellega hakkama umbes 5 tunniga, mis minuarust on täitsa hea, eriti kui arvestada seda, et meil tuli töödelda läbi natuke üle 200 looma täna. Viimastel päevadel olen ma pidevalt olnud kaetud suure hulga verega, mis õnneks ei ole olnud küll minu oma. Kui sarved ära lõigata siis pritsib neist tuugalt verd kahte lehte laiali ja kuna koguaeg tuleb olla umbes 1 meetri läheduses, siis pole midagi imestada kui riided ja ihu värvub vere tooni. Musteringi juurde tagasi tulles on endalegi häbi tunnistada, kuidas mingit haiglast rahuldust pakkus mootorratastega lehmade taga undamine nii, et nendel joostes rida järgi, kuid eks ma ole alati teadnud kui konarliku rada üle kivide ja kändude tuleb astuda, et ükskord pikemas perspektiivis terveks ja täisväärtuslikuks linnakodanikuks saada. Ahjaa. Paar päeva tagasi liitus meie breakdown-squad’iga kolm saksa kutti kelle abiga viimased kaks päeva loomi töötlesimegi. Nende aeg vist Jimba’s on alles algamas kuid pole veel kindel kui kauaks nad siia jäävad või jääda tahavad. Muidu täitsa okei’d kutid. Suitsu ei tee ja endast nõrgemaid ei peksa nii, et mina neid saarelt veel igaksjuhuks välja ei hääletaks. Interneti ja telefonikauge elu on mulle ma arvan päris hästi mõjunud mitte, et ma oleks kumbagi üldse eriti palju kasutanud viimasel ajal. Üldsegi oli vahelduseks põnev elada kohas, kus aeg on justkui mingil määral seisma jäänud ning asjad on justkui sedasi midamoodi nad võiksid ehk võibolla ka mujal olla. Põhiliselt pean silmas just seda, et sõnadel on suurem väärtus kui uhiuuel nutitelefonil ning tööd ei tehta nuppe vajutades vaid ikka asju tõstes ja energiat põletades, joogivett saab vaid siis kui taevane taat Uku nõndaks arvab ning hingeldades ei ole tarvis karta, et õhureostus kopse rõhub. Jep. Praeguseks hetkeks olen juba Perth’is. Eile hommikul hakkasime Jimba’st sõitma ja juba 11.30 olime Northlodge city accommodationi uksetaga. Eilseks saime küll ühe toa kus oli vaid üks voodi, kuid Itaalial, Prantsusmaal, Saksamaal, Poolas, Lätis, Leedus, Soomes, Eestis ja Tšehhis maas magamist harjutanud vägilane ei teinud sellest probleemi ja magasi silmagi pilgutamata otse põrandal. Täna hommikul aga käisime tädi juures asju ajamas ja anti meile kogunisti terve korter nädalaks tavalise toa hinnaga. Nagu juba varajases nooruses pahandusi korda saatnud ning seeläbi ka politsele tuttav endine kõrge riigiametnik ikka ütles:”Pole paha.” Esialgu siis seega platseerun taas Perth’is. Eile enne väljasõitu sain muidugi kerge šoki kui oma rahakotti üles ei leidnud. Kuna seda aga kuskil polnud, siis panime heade kavatsustega Carnarvon’i poole ajama. Niisiis sai esimese asjana kohe Woolworth’s’i mindud ja asju uuritud nii siit kui sealt ning kogu lugu kulmineerus sellega, et mu väike ja õnnetu rahakotike oli juba kolmandat nädalat kenasti turvainimeste tagaruumis oma rightful owner’it ootamas. Aitäh ausatele inimestele üle maailma. Kuna lakk hakkab varsti juba silmapiirile vajuma, siis sai investeeritud taaskord tuleviku ja Speedo ujumismüts ostetud. Ma tean, et mina, kui Ida-Evroopa ujumiskoolkonna esindaja peaksin vaid Arena kaubamärgile truu olema, kuid siinmail arvatakse teisiti ning peale Speedo kraami on raske midagi muud leida. Nüüd hakkan tasapisi end taas organiseerima ning lähipäevil on esmatähtis palju palju aega kuskil basseinis ujumisliigutustele sarnaseid harjutusi tehes kulutada. Eilne Perthi jõudmine sai muidugi kahe Big Mac’iga sisse õnnistatud(jah suhteliselt halb oli) ja täna oli taaskord Jam Ball’ide maraton päevakorras. Alrighty. Power Rangers! Assemble!

Rush-hour.

Peale hommikusöögi hakkab laste toitmine ehk siis seega tuleb viia lammastele natuke kraanoleid ja vasikale piima. Vasikas on see sama, kelle tõime autoga eemal olevast stationist aga tuleb välja, et meile anti vale vasikas või siis oli lehm liiga noor ja kogenematu ning ei saanud päris hästi aru, kes  või mis ta seest nagu välja tuli. Kergemat sorti segasushetk lehma jaoks. Igatahes pani ta seitsme tuule poole ajama ja vasikast ei olnud tal sooja ega külma. Vasikas ise on muidugi nii taibukas, et kõik kellel on neli jalga kõlbavad emaks ja kui sääraseid lähedalt pole võtta, siis kõlbavad kahejalgsed ka. Nüüd olengi hommikuti käinud vasikat toitmas mina. Jee. Noor ema. Not. Aga vasikas tajub päris hästi kui toitmiseks läheb ja on kohe väga ablas ning niipea kui noosi kätte saab näitab natuke iseloomu. Täna oli vasika puuri ennast kuidagi sisse smuugeldanud päris täitsa ilusat värvi papagoi kelle eest saaks evroopa mustal turul tõenäoliselt riigikogulase palga(külmutatud või mitte) suuruse summa. Seekord vist veel napilt purki ei pistnud ja kotti tallele ei pannud. Seejärel tuleb natuke mootorratastega tegeleda kuna suur suur elusuurune MUSTERING on tulemas kohe kohe. Pisut on minujaoks hämmastav kuidas peremees jaksab ühte juppi juba teist päeva järjest mootorisse installeerida nii, et teda saadab vaid järjepidev ebaedu, kuid samas mõnede asjade mõistmiseks ongi vist vaja aastaid koguda rohkem kui keskmisele anastajate alla sattunud talupojale tavaliselt kombeks on. Täna oli tarvis veel laadida autole teisaldatava aia paneele. Igaüks kaalub umbes 50 kilo ma usun ja ühtekokku ladusime ute’ile (utility wagon) neid 14 plus taha haakisime loomade laadimise rambi ja sinna surusime veel 13 tükki pääle. Seejärel tuli päikeseloojangule vastu sõites vaeva näha, et masinavärk liialt palju teel ei ujuks kuid põhimõtteliselt võin kinnitada, et mõnede inimeste andekusel tõepoolest pole piire ning ka sedasorti katsumus sai edukalt läbitud. AiAiAiAitäh. Panime aia püsti ka hoolikalt välja valitud asukohta ning seejärel tuli kängude vahel manööverdades tagasi baasi ehk Jimba Station’isse jõuda. Kohal. Muide siinpool on üks vahva jook purgis mille nimi on Schweppes Lemonade ning õnneks maitseb see põhimõtteliselt samakenasti kui eestimaine Kelluke kuigi pakend vast ei ole niivõrd ekstravagantne. NEXT DAY. Nüüdseks on kolm päeva mustering’i seljataga. Etteaimatavalt oli võrdlemisi intensiivne aeg. Õnneks on meie käsutuses mõned mootorrattad, paar autot, üks suur rekka, üks robinson R22 helikopter ja siis muidugi suurel hulgal energsi ja entusiasmi. Mustering ise koosneb üldiselt kolmest neljast erinevast osast. Esiteks on loomade spottimine, teiseks tuleb endas leida Hugh Jackmani masti drover Austraalia filmist ja hakata karja ajama. Meie puhul on hobuste asemel kasutusel Suzuki DR200 mootorrattad ja lisaks eelpool mainitud helikopter. Järgmisena, kui kari on õigesse kohta jõudnud tuleb üsna põnev ja hästi kiire tempoga faas, kus võib kõik kenasti minna aga samas väga kiiresti võib asi kiskuda hapuks ka(Yarding). Ajamise kohta võib veel niipalju öelda, et soojale kliimale vastavalt pole siin elusuuruseid puid vaid hoopis Lääne – Eesti kadakate mõõtu põõsad, millel on väga õelada ja väga pikad okkad. Mõnelpool on veel puusastsaati hein ja siis veel sügav liiv ka. Teinekord jällegi tuleb ületada ojasid, mille kaldad on järsud ja umbes 2-3 meetrit muust maapinnast allpool. Kui nüüd arvestada, et antud maastikul tuleb veel karja kilomeetreid kuskile suunas liigutada, ning ei tohi neil lasta käest ära minna nagu vabakasvatusega heaoluühiskonna indiviididele harjumuspärane, siis võib igaüks üsna kiirelt mõista, miks on mu käed sellised nagu ma oleksin neid ennastunustavalt toppinud küünarnukistsaadik kalastamiskonksudega täidetud ämbrisse. Sihipäraselt ning jätkusuutlikult. Säärtel on muidugi sama teema ning ka otsaesine ja põsed näevad välja nagu keegi oleks üritanud neile kompassiga oma nime peale graveerida. Mõned korrad on saanud motika alt välja ka ronida aga üldiselt ei pane neid põkse eriti tähele, sest sellisel maastikul sõitmine on niikuinii koguaeg nagu kitse seljas mööda Ehitajate teed ratsutada ja vähemalt ei ole mina erinevalt mõnest teisest jäänud tagurdava pulli ette. Korra pidin võssist mõned loomad tagasi karja juurde ajama ning üldiselt läks asi võrdlemisi ideaalselt ja olukorda võib julgelt kommenteerida sõnadega:”Greatest come-back since Lazarus” Nüüd viimased kaks päeva oleme karja sorteerinud ning märgistanud. Kui veel vana raamatu uuest osast viiteid tuua, siis millegi pärast algas peale pullide ja härgade eraldamist lehmadest ja vasikatest esimeste aias kohe Soodoma ja Komorra taaslavastus ning kestab seal tänase päevani. Väga ropp. Üks härg oli vahepeal eriti äksi täis ja hüppas üle 1.90 meetrise aia. Just like that. Homsest algab jälle tegevus kopteri ja motikatega ning kestab kuni teatatakse teisiti ehk tõenäoliselt 3-4 päeva. Põnev tegevus vähemalt ja kui arvestada seda, et alles Mai kuus sai Kunda lahel dessanti tehtud, siis pole üldsegi mitte paha kogemuste pagasisse ka sääraseid tegevusi lisada. Olgu, jälle on järgmine päev õhtusse triivinud ja täna oli uuesti märksõnaks mustering. Noorperemees nr1 tuli Perth’ist appi ning pärastlõunal hakkaski asi peale. Siiani kõige suurem kari mida ajasime. Umbes kuni 150 isendit võis seal olla, mis tegi nende õigel kursil hoidmise võrdlemisi keerukaks. Samuti ei soosinud see, et kolm korda tuli ületada Salt Gully’t, mis on meie mõistes nagu mingi kuiv kraav aga hästi hästi täkune. Eriti ei oskagi vahet öelda gully’l ja creek’il. Igatahes saime nad edukalt aeda aetud ning kuigi vahepeal pidin ma natuke tegema tagala töid niiöelda ja panema aedadele tiibu üles ning aitama kõige muuga, siis täna sain juba jälle õnneks olla ka endale meelepäraselt ladvaõun ning tegeleda konkreetselt loomade utsitamisega. Lisaks veel olin just mina see, kes läks suure karja juurest korra ära ning kimas helikopterimehe juhendamise peale ühele väikesele karjale järgi ning tõin ka nemad paari kilomeetri kauguselt suurde gruppi. Kahekesi karja ajada pole lihtne, kolmekesi on juba okeim aga üksi peab ikka väga tähelepanelik olema. Sain hakkama. Olen natukene uhke. Jess. Paraku tähendab suur kari ka võrdlemisi konkreetset hulka vasikaid, mis omakorda tähendab, et palju on tööd märgistamisega ning veel samuti tuleb isastele vasikatele panna ühte võrdlemisi õrna kohta kummirõngas, et sealt rõngast välja jäänud osad pikemas perspektiivis otsast ära kukuksid. Ma ei julgegi lähemalt rääkida, mida ma viimaste päevade jooksul katsuma olen pidanud, sest äkki on mind saatmas ülemääratu õnn ning tõepoolest on ka mu tagasihoidlike kirjutuste lugejaskonna hulgas ka ausaid ning malbeid linnapreilisid. Nüüdseks ehk postingu lõpuks on juba algusridadest möödnud vist oma kaks nädalat ja tõenäoliselt sai just ühelepoole viimane mustering. Homsest peaks taas algama järjekordne loomade sorteerimine seejärel märgistamine ning sarvede lõikamine ning juba reede õhtul peaks minema välja kahe roadtrain’i jagu loomi Perth’i müüki. Kuna hetkel taaskord aega napib, siis ma jätkan jutuga niipea kui aega taas tiba rohkem on. Selleks, et paremini mõista kui busy aeg meil praegu on võin tuua näite selle najal, et sellal kui aus maarjamaalane vaatab Aktuaalse Kaamera Sporditoimetuse parimaid palasid on minujaoks juba uus töökas päev täie hooga käimas. Igaüks võib ise oma arvutusi teha ja ega päevad naljalt enne 21.00 või 22.00 ei lõpe. Kohaliku aja järgi. :) to be continued...

movember

Jah, kui tuleb keegi, kes on tulnud tulla. Ükspäev, kui käisime ühe tuuliku juures joogikohta parandamas oli seal ümbruses umbes 40-50 veist. Nende keskel asju ajades olin esialgu võrdlemisi umbusklik aga üldiselt on nad ikkagi rahulikud ja tuimad olevused. Peale selle veel muidugi ka metsikult arad. Mõnele ei julge otsagi vaadata, sest paneb kohe seitsme tuule poole ajama. Just like with the ladies. Igaljuhul, asjade ajamise tuhinas ei pannud tähelegi kui kõik loomad kuskile eemale ära kadusid ja siis just just enne äratulemist avastasime, et üks metsikult suur [vähemalt korraliku volkswagen golfpolo(jep tervitused Jeffmaister’ile selle sõna eest) suurusega] tõupull oli tulnud vett jooma. Ilus suur isend, aga suureks õnnetuseks oli ta tagumine vasak jalg ära murdunud ja niisiis pidi vaene loom lonkama. Sellises olukorras ei ole paraku muud teha, kui minna peremehe 5,56 mm põrguraua järgi ja siis motikaga mööda bush’i loom üles leida ja asi ära lõpetada. Erakordselt õnnetu juhus, aga sellised juba on sedasorti loomakasvatuse riskid. Nimelt oli antud isend saanud tõenäoliselt ühelt järjekordselt Road-Train’ilt löögi või siis teine variant on, et omavahelises kakluses mõne teise pulliga jäi tema kaotajaks. Pigem siiski esimene variant. Võimalik, et ma pole tegelikult piisava adekvaatsusega veel kirjeldanud kuidas siin loomi hoitakse niisiis on nüüd vast õige aeg. On suured suured maa-alad, valge lääneinimese mõistes võiks isegi ehk öelda karjamaad. Näiteks 20 ruutkilomeetrit või pisut suuremad. Need karjamaad on taraga või aiaga või millega iganes piiratud ning tihtipeale läheb neist otse keskelt läbi maantee. Teepeal tara ei ole vaid on hoopis raudvõre, millest väidetavalt loomad üle ei lähe. Igatahes kui loomad satuvad teepeale siis ei ole üldiselt autodel kombeks eriti hoogu maha võtta kuna nad on kõik varustatud kängururaudadega või bullbar’iga või kutsuge kuidas tahate. Ja siis juhtubki see, et teeäärde satuvad veiste, kängude ja/ või kotkaste raiped. Niikauaks kuni need muidugi liigikaaslaste või dingode või rebaste poolt väetiseks tehakse. Circle of life with a little touch of technology. Vot sedaviisi. Ahjaa, nüüd on õige aeg rääkida natuke Murphy seadustest. Esiteks, kui määrida saiaviilule võid ja siis see poolkogemata maha kukutada juhtub pahatihti just see, mida ka kõige õudsemates unenägudes ette ei võiks kujutada. Jah, sai kukub maha nii, et või jääb saia ja põranda vahele. Või kui autoga sõites tuleb vastu teine auto ja sinu liikumissuunas on jalgrattur ja veel jalakäia ka, siis on raudpolt kindel, et te kõik(alle drei zusammen) satute ühel ajal tolle vastutuleva autoga kohakuti. Murphy’s law. Niisiis on siinpool maakera kindel pauk värk see, et kui päevotsa pole tuult olnud, siis just sel hetkel kui mina ronin tuuliku otsa ratast kinni siduma või mingit muud imevigurit tegema tuleb külla elusuuruses keeristuul ja hakkab heina, maltsa ning kõike muud laiali paiskama. Igakord ei tule muidugi keeristuul vaid lihtsalt kerge täkune tuuleiil, mis millegipärast vaibub niipea kui ma hakkan ennast tuuliku otsast alla sättima. Murphy’s law. Praeguseks on vist niiskemad ilmad mööda triivinud ja jällegi teemas kuiv. Samalajal kui Evroopa kangialustes ja uulitsatel targad ekonomistid pahapeal on, jälkusi teevad ning jäledaid mõtteid mõtlevad, käisime meie 200km kaugusel Byro Hmst’is järjekordsel laaril (puudub igasune seos endise Eesti Vabariigi valitsusjuhi, ajaloolase ja mõttemehe M.Laar’iga – toim.) järgi. Jah, tõime 6 oma looma ära ja ühe väikese paar päeva tagasi sündinud vasika. Lisaks tõime 5 ühe teise  stationi looma ka ära. Seega 400 km Austraalia outback’i edukalt läbi traavitud ja vaatamisväärsustega tutvutud. Tegemist oli otseloomalikult kruusateega nii, et auto raputas päris kenasti. Lisaks muidugi üle kümne oja- või jõeületuskoha, mis tuli eriti ettevaatlikult läbida. Nõndaks. Next day. Tulin just windmill-run’ilt. Põhimõtteliselt autoga ringitiirutamine ja vaatamine, kas kõik on ikka korras. Igatahes täna nägin hobuseid seal ja ma ei tea kui palju keegi hobustest teab, aga üldiselt isased hobused märgistavad oma territooriumi ikka sellisel moel nagu ühel härral kombeks ehk siis jätavad endast hunniku. Üks hunnik, mida täna nägin, ja ma ei tahaks praegu liialdada, oli ei rohkem ega vähem kui umbes puusastsaati. Haigelt suur ikka. Imepärane, aga siiski haigelt suur. Votsiisnii. Peale selle muidugi kohtasin emusid ja hordidekaupa kängusid ja papakoisid ja kariloomi ka. Nüüd tuli meelde. Eelmine kord kui linnast tulime(Carnarvon), siis meil oli auto plus käru peal kokku umbes 3 tonni tavaari ja otseloomulikult jäime pimeda peale ja otseloomulikult on just sellisel juhul Murphy’s Law, et autokumm läheb katki keset sõitu. Polnud eriti häda vahetada ratast, sest seda on siin tehtud söögi peale ja söögi alla. Natuke oli ukerdamist, kuna auto raske ja seega maadligi ning nõndaviisi on võrdlemisi põnev sinna mingit tõstmiskaadervärki alla surada aga meid saatis õnneks edu. Great success! Nüüd olen jälle õhtupoolikutel mootorratast sõitu viinud, et kontrollida töövõimet ja muid tähtsaid elumärke. Eluliselt oluline mootorratta bushdrivingskill on omandamisel. Kiired kommenteerijad on juba ette jõudnud aga sellegipoolest www.movember.com. Üldiselt tuleb oma tervist hoida ja sporti tuleb ka teha, siis on kõigil hulga mõnusam ja tervem olla. aitäh.

Üldiselt on pilved  võrdlemisi harvad olevused.
 

Maantee.Või midagi sellist.

Tegin suure hoolega teisele teed.

Vahelduseks on ajarataste vahelt välja kerinud novembrikuu. Pole teist tükkaega näha olnud. Nüüd siis uue ja uhena kohal. Nolgu. Kreeka külvab väikestviisi paanikat ja austraalia analüütikud kutsuvad vahel Kreekat maailmamajanduse Lord Voldemort’iks. So be it. Vahepeal on siin mingi ime läbi olnud paar niiskevõitu päeva ja kokku vast on Jimba’s sadanud 10 mm vihma maha, mis iseenesest nagu polekski palju aga kuna hulga rohkem vihma on jõest ülesvoolu sadanud, siis jõe tase on tõusma hakanud. Veel pole muretsemiseks muidugi põhjust aga ilm on selle aastaaja kohta natuke liiga jahe ja nüüd siis ka niiske. Üldse nad räägivad, et läbi aegade kõige niiskem ja jahedam kevad on WA’s. Mina muidugi ei kurda kuna ja üldsegi ei ole siin nii väga külm. Alla 30 kraadi natuke. Ükspäev käis külas üks mees, kelle nimi oli Lindsay ja kes oli oma klassi priimus lammaste pügamises. Töö kiire ja korralik ning nüüd on 6 lammast siin kenasti paljaks tõmmatud. Muidugi ei ole tegemist lihtsakoelise maamehega vaid ikka esindusliku sportsuitsetajaga ja 6 lamba peale kulus tal kena pakk suitse ja m6ned 6lled. K6ike sedav vaid yhe tunniga. :) Peale selle käisime Eesti mõistes elektrikarjust üles panemas ja siis hulgi tuulikuid parandamas. Jooksmas käies nägime jälle emu’sid. Ma pole üsna pikka aega teist nii nüri mõistusega olevust näinud. Ja pundis on nad veel eriti juhmid. Võta üks ja viska teist. Jooksevad vastu aeda nii nagu homset päeva ka ei tuleks ja siis loodavad vist heale bingo-õnnele, et aiast läbi saada. Eks see nüri mõistus ikka ole jalgadele ja kehale nuhtluseks. Praeguseks on kerge, ja ma mõtlen tõepoolest vaid kerge, rutiin sisse kulunud ning minupuhul tähendab see seda, et ma ärkan 10-14 minutit enne äratust üles ja surun silmad kinni ja pea vastu patja lootuses, et see annab aega juurde magamiseks aga etskae imet, nõnda see just tõepoolest ka mitte ei ole. Täna lükkas väikemees minus kell 05.17 laternad lahti ja ajas poolvägisi põrgumasina käima. Eneselegi suurt hirmu valmistab just see, et kui ma ärkan siis ma pole väsinud ja see on kahtlane, sest üldiselt ei tohiks ju aus lääneinimene nii varajasel hommikutunnil ennast niivõrd ebatervelt hästi tunda. Kuna praeguseks oleme me j4lle natuke Carnarvon'i linnas, siis t4nase p4eva suurimaks missiooniks saab t6en4oliselt olema moosipallide hankimine Woolworths'i kauplusest. V6imalik, et l4hin4dalatel hakkame karja ajama, kuid samas on ka v6imalik, et meite jaoks saab selles stationis t88 otsa. Ju see j4rgmise paari n4dala jooksul selgub. Senikaua aga v6ib Austraalia lihtkodanik turvaliselt puhata teades, et kuskil l44nemaa p4ikeseall on kaks usaldusv44rset ja ausate n4ojoontega Maarjamaa poega tuulikute ja kaevudega kergelt ebav6rdset v6itlust pidamas. Ei usu, et ennast 300 Spartalasega v6rdlema peaksin, kes v4hemuses head t88d tegid, kuid minu k6rvu on kostunud kuuldusi, et just seda k6rgetes riigi-instantsides tehakse. I won't be offended if i keep an open mind about it. J44ge moodsaks.



 Mingisugune haruldane v6salind kannatas 6igepisut mania grandiosa all

 Jimba Homestead.

 Ei ytleks, et teeviit just keset p6ldu on aga noh.. ega palju just puudu ei j44.

 P6hi sihtm4rk.

 M6ned tunnid varem olid selle koha peal ainult suured liivav4ljad

 Blackfellas.

 J6gi tuleb vahel yle tee.

 Njh, natuke niiskem kui harjumusp4rane.

 asjur.

The Australian Army.

big yesyes.

Great success. Saime vahepeal jälle ühe järgmise mootorratta edukalt põrisema. Praeguse seisuga oleme kokku viiest neljataktilisest elumärgid kätte saanud. Viimane peaks ka liikuma nagu noor kits. Eriti kuna ta on 11 aastat vana aga sõitnud ainult 957 km. Koguaeg on mingi tõrge olnud, aga praegu oleme timminud ma arvan ta täiesti arvestatavaks paugupüssiks. Ükspäev. Pühapäev. Käisime veoautoga lehmadel naaber-stationis järgi. Kokku oli sinna uitama läinud 13 Jimba karilooma. Järjekordne higistama panev, testosterooni taset tõstev, põnevust täis vahva seik. Oled ühes väikeses aedikus 13 veisega, kes vaatavad sulle oma rumalate suurte silmadega otsa ja üritavad mõista mida sa tahad, kuid olgem ausad, lõpuni välja ei saa nad päris hästi kunagi asjadest aru. Või siis teistpidi. Mina ei saa neist aru. Igatahes olid mõned neist relvastatud küünarvarre suuruste sarvedega. Mõnna. Viimasel kahel päeval oleme mööda Jimba’t ringi sõitnud ja erinevaid joogikohti ja tuulikuid timminud. Tegelikult vaid ühte tuulikut aga sellega on tööd olnud mitmeks päevaks. Ülevalt on päris hea vaade aga samas on igas suunas kõik ühtlane ja ühesugune bush. Käisime ujumiskohas ka jälle ja poole teepeal panid meiega samas suunas ajama kängurud. Sellisel maastikul võib valge mees pingutada mis ta tahab, aga kängu on ikka maru kiire eest ära kaduma. Põrkab paremini kui pall mõne kehvema kordinatsiooniga korvpalluri käes. Hai sõi ühte ameeriklast vahepeal natuke. Praegu on 6 nädalaga WA’s olnud juba 3 vahejuhtumit haidega ja kõigil nendel kordadel on inimene ära lõppenud. Tasapisi nad juba käivad jutud, et äkki peaks haitapu keelud maha võtma ja väikestviisi haijahiga tegelema hakkama. Eks ta näha ole, mis saab. Ajeaaa, meelde tuli. Kimasin natuke ükspäev motikaga ringi ka. Jah. Mõnus. Väikesed püssid nad ju  on aga samas võrdlemisi erksad ja noh sellisel maastikul täiesti bravdad. Kiirendavad ka päris uhkelt ja kui ülekaaluga probleeme pole siis on täiesti parajad ma usun.(usu kirikus.) Nüüd tasapisi olen saanud asjad reaalsemalt käima ja jõuab isegi nende vahvate Flash-jooksusussidega jooksmas käia ja lõuatõmbamistala panin ka püsti. Pumpasid saab niietnaa( üks halvimaid sõnu ÕS’is „selmet’i” kõrval) teha ja vahepeal teen ühejalakükke ka. Valusalt keeruline kordinatsiooniharjutus aga mis teha. Kere vajab trenni muidu muutub õrnaks ja hakkab murduma nagu narkomaanidel ja himuritel kimuritel.Ajeah. Vot nii. Paus.

Käisin natuke tiirutamas. Jah, väga mõnna mõnna oli. Kindlasti teen veel palju selle masinaga tiire. Ise algusest peale võtsin juppideks ja panin kokku ka. Skill. :)

 Lammaste pügamise kuuris.

 Teinekord tuleb tuuliku otsas asju ajada. Vaade on hea aga noh.. pole kuskile  väga vaadata. Ei kurda samas.Pärast muidugi nägin välja nagu naturaalne õli.

 Flash jooksusussid ja swimming billabong.

 Mustaaš.

 Arutan eesti asju.

RMFFM

Ilmad on vahepeal pisut jahedamaks läinud ja mis meiejaoks on „sweet summer breeze” on nende jaoks külm kevadtuul. Igatahes on täiesti nauditav kui mõnipäev on pilved ja õhk liigub ringi. Ootan juba huviga pühapäevast Rugby World Cup finaali Uus-Meremaa ja Frantsusmaa vahel. Kaks või kolm päeva tagasi veetsime võrdlemisi palju aega kaelastsaati vees ja mudas sumbates. Teisisõnu oli selle vahva pruudi tunne, kes mitmetes filmides paarkümmend aastat kaevus ringi tuiab ja siis ausaid linnakodanike tülitama tuleb. Jep, me puhastasime kaevusid. Labida ja ämbriga ning hiljem pidi ka põrgumasina tööle tõmbama, et vett väljas hoida samalajal kui kaks Eesti sugemetega noort individualisti oma meeskonnatöö oskusi demonstreerivad. Saime kaevud puhastatud ja täna hakkasime vett pumpama paakidesse. Uus vesi on hulga parem kui vana, sest pole enam nii soolane ja üldse tundub võrdlemisi timm. Vahepeal olen saanud sõita palju ringi ka vanakooli Toyota Land Cruiseritega ja see on muidugi iga väikese poisi unistus ja päeva tipphetk. Eriti veel kui saab offroad sõitu teha outbackis. Maksimaalne väljaõpe, 100% action. Jee. Austraalia valitsusel ja peaministril on natuke täiega vesi ahjus, sest võimule tulles lubasid nad suure suuga, et mingit carbon tax’i ei tule aga tutkit. Valitsust luues tuli sõlmida koalitsioonileping rohelistega ja nende üks põhi punkte oli see, et see maks tuleb sisse viia. Igatahes on nüüd ülepäeva telekastis näha kuidas opositsiooni liider Tony Abbott peaministri ja tema partei pihta tulist vett pritsib ning muidugi ega peaminister Julia Gillard ka võlgu ei jää ja ajab vähemalt sama teatraalset ja emotsionaalset vakstut vastu. Suhteliselt Ladina-Ameerika seebiooperi masti näitetegevus. Ma olen üsna kindel, et lõpuks ei tule võitjana välja mitte parem argumenteerija ja faktidele toetuja vaid see, kes on koos Lõuna-Evroopa jalgpallikoondistega kenasti putru söönud ja näitekooli pikapäevarühmas tubli aktivist olnud. Ma arvan, et praegune valitsus järgmiste valimisteni vastu ei pea aga eks see näha ole. Täna sõitis peremees linna, et asju hankida ja elu organiseerida ja meie tulime/sõitsime kaasa. Päris korralik masin. Jällegi Toyota aga seekord siis raskemakoeline pereauto/linnamaastur. V8 mootor ja 2008 aasta mudel. Kõik tuled ja viled peal nii, et asi tundub juba olevat nõndakse, et „This is not a car. This is an iron horse with a drinking problem.” Alright Üldiselt on elu idarindel muutusteta ja päevad tiksuvalt järjest soojemaks ja pikemaks. Homme lähme vist suure veoautoga 100 km kaugusele loomadele järgi, kes on ulapeale patseerima läinud. See on üsna tavaline kuna station’ite vahel aedasid väga pole ja kuigi enamasti loomad hoiavad oma majapidamise ümbrusesse, siis teinekord võivad nad tuurile ka minna. RMF FM. Radio musik i faktõ. Ahjaa. Everything is bigger and better in Queensland. Tuleb mainida, et ka siiamaile on levinud uus ja noor kuid juba Eesti lyhifilmide klassikasse kuuluv:" Circle of Life" ning ka mitte vähemtuntud kauamängiv:" Mälestus." Päikest põhjamaale.

„I’ve been through the desert on a horse with no name...

...it felt good to be out of the rain.
In the desert you can remember your name
cause there ain’t noone for to give you no pain.”

Juba ammustel aegadel mil muru oli rohelisem, taevas  sinisem ja mehed tugevamad, toimus suur  suur ennemuistne jagamine, kus mõnedele anti lusikaga ja teistelt jällegi võeti kulbiga, leidis aset Rugby World Cup. Esimene omanäoliste seas. Nüüdseks on selle-aastane World Cup jõudmas oma lõpplahenduseni.Praegu just käib poolfinaal Wallabee’de ja All Blacks’ide vahel ehk siis maakeeli Austraalia vs. New Zealand. Enne ma eriti justkui ei raatsinud enda kallist, hoolsalt kokku kaabitud aega raisata sellise ala jälgimise peale aga praegu võin küll julgelt rusikaga vastu rinda taguda ja öelda, et täitsa vahva mäng on. Vooot nii.Täna hommmikul, kui veel väga palav polnud otsustasime korraliku koha välja valida kus saaks ujumas käia. Mõeldud tehtud, panime padavai põhjapoole ajama peremehe imetillukese kuid see-eest võrdlemisi mehise Suzukiga. Jõudsime esimese jõeni ja suureks õnnetuseks jäi Suzuki natuke keset jõesängi kinni. Sidur vist tahtis ära minna, niisiis peremees pani tagasi maja juurde ajama ja meie jätkasime jalgsirännakut üles mägedele kus põlevad lõkked ja elavad ilusad inimesed. Jõudsime juba 800m pärast järgmise jõeni, mis oli ka võrdlemisi oma sängi ära kuivanud kuid sellegipoolest leidsime päris märkimisväärse billabongi. Vesi oli vööstsaati aga muidu suhteliselt suur veelahmakas ja kannatas ennast seal jahutada küll. Fotoaparaati kaasas polnud nii, et pilti teha ei saanud. Pilti ei saanud teha ka tagasirännakust, mis kulmineerus esimese DKS’iga. Jeaah. I made that up myself. Igatahes see tähendab: Daytime Kangaroo Spotting. Neli janust hüppajat olid esimese jõe kaldaile tulnud joogikohta uudistama. Muide, milles me ujusime ja see jõgi millest üle vantsisime on mõlemad soolase veega. Nad muidu ei olnud aga peale 2010 aasta suurt uputust on jõevesi imekombel soolaseks muutunud. Veel üks uus asi, mis teoks sai oli esimene FHS ehk First Horse Spotting. Peremehel on siin ulapeal hobused laiali ja kuna täna oli kevade kohta võrdlemisi alright ilm, siis hobused tulid vett jooma maja lähedale. Vilunud hobulausuja läks muidugi kohe Rolling Stonesi poolt metsikuks lauldud hobustele saladusi sosistama kuid eks hunt vaatab ikka metsapoole ja hobud tegid vehkat. Pikemas perspektiivis sai nendele muidugi veel korra mesijuttu tehtud. Mainisin korra, et ilm on enamvähem normaalne kevade kohta ja noh eks ta ole ka. Õues on vast suurusjärk 37 kraadi sooja. Ehk isegi pisut rohkem. Suvepoole on siin põhimõtteliselt Harju Loogiline kehva veekeskuse sauna temperatuur ehk 44- 50 kraadi. Tassisime vahepeal laua verandalt õuepeale ja mängisime kaarte ning jõime teed. Suhkruga – segatud, mitte loksutatud. Nüüd paar päeva oleme ukerdanud majaümber ringi ja Don Quijote seiklused tuuleveskitega on esialgu jäänud tagaplaanile. Kaks motikat on korras. Üks käib aga mingit sodi on veel täis. Ühel on kõvereate ja kleepivate näppudega vargapoisid mootorist ühe kruvi klapi otsast ära rottinud ja kaks tükki on hakkamist täis aga veel ei taha kuidagi käivituda. Eks järgmised päevad üritame neile eluvaimu sisse lausuda. Basseini vedasime ka mudast täiesti tühjaks ja kui vett jagub, siis saaks selle ka täis lasta kuigi ma kipun arvama, et see saab olema ikka homne muusika ja seda suurte tähtedega. Homne Muusika. Huumorihetk: „Two fish are in a tank and the first one asks the other one – Can you drive this thing?” (ihhiiiihii.. ahhaahaaa) Kui juba rebimiseks läks, siis tasub see ka ära mainida, et WA(Dabelju Ei) ei ole tunnistanud endal kehtima Daytime Saving’ut. Seega neil kella ei keerata. Kuigi oli aegu mil keerati siis nüüd enam mitte. Miks Daytime saving halb on? Ühe naise sõnade kohaselt aga eks ikka selle pärast, et päike on kauem väljas ja see pleegitab kardinaid. True story. Nii. Panen mõned pildid ka üles, et kauge põhjamaainimene saaks aimu kuidas asjad käivad kohas, kus varjud käivad teistpidi ja taevas ei ole kuigi tihti ei suurt ega väikest vankrit. Ahjaa, All Blacks’id pani präänikud taskusse seisuga 20 : 6  ja viisid võidu koju ära seega nüüd finaalis on nende vastaseks Frantslased kui nad konnadega täidetud kausside juurest eemale kuidagi saadakse.

Vaade Backpackerist.

 Vaade eluaseme verandalt. Mugav koht. Saab ajakirju lugeda ja puha.

 Käisime outbackis natuke asju parandamas ja uurimas ja uudistamas ja puurimas.

 Sama koht.

 Vaade otse voodist praktiliselt. Ei saa kurta.

 Ajalootund. 11 aastat vanad ajakirjad aga ikka veel täiesti konsumeerimiskõlbulikud.

 Vanakooli masin.

 Vanakooli vend.

 Käisin natuke jõesängis asju uudistamas.

 Jep ikka see sama jõesäng. Tegelikult polegi siin eriti vett.

 "Clouds come floating into my life, no longer to carry rain or usher storm, but to add color to my sunset sky"

 Vaade otse majale kus elame. Teine kutt teeb Donkey'le tuld alla.

 Donkey a.k.a. boiler. Eriti ei raatsi tuld alla teha kuna päike kütab ta ka võrdlemisi mõnusalt leigeks aga kui saunapäev on, siis teeme tule ka alla ja kuna mulle meeldib tuld teha siis tihtipeale olen just mina ise the number one firelighter. Pererahvas muidugi laseb endale iga õhtu tule alla teha, sest nende jaoks on ka leige vesi arktilise kaaluga.

Hea puu. Pakub varju kui tarvis ja muidu ka tubli.