l6putu bangkok ja veel l6putum Suvarnabhumi lennujaam. Eks ole ka suuremaid n4htud. Nyydseks m6nusasti 10 tundi kylmadel ja j4ikadel raudtoolidel une ja 4rkveloleku vahepeal oldud tundub isegi pystiseismine puhta taevamannana. Ylekilodega pagas kenasti check-in'i antud ja p6him6tteliselt v6ib justkui nagu lend v6ibolla( yks kolmest olulisest muutusest eesti keeles) isegi alata, ma arvan, peaaegu. http://www.youtube.com/watch?v=HjraSOETXHk

Pahanduste pealinn.

Ao Nang on nüüdseks juba eilne muusika ja praegu kõlavad kõrvus Bangkoki noodid. Põhimõtteliselt tuli meile vahva Belaruse traktori mürinaga buss ööbimisse järgi ja viis meid busside kogunemiskohta kust meid juba peale silmapilkset 1,5h ootamist bussile määrati ja bangkoki poole teele pandi. Sõit ise kestis tühised 14 tundi ja vahepeal sai muidugi ka bussi parandatud. Kuna tegemist oli kahekordse sõiduvahendiga siis seisuperioodil kippus teine korrus õite lämbeks minema mistõttu sai välja mindud olukorda uurima. Kuna bussi ukse ette oli tekkinud erinevad backpackerite jõugud, kes nõutult ringi uudistasid tuli neile leida tee ning teejuht, sest vastasel juhul oleks kallid kaasreisijad jäänudki lõpmatusse teadmatusse( double sse. Läksin siis uudishimulikult bussijuhtidejuurde, vaagisin olukorda ning pistsin näpu lekkivasse vedeliku. Nuusutasin ja olukord oli silmapilkselt selge. Diisel. Muidugi bussijuhid tegid Diislitiigi ääres lõket aga see kuigivõrd ohtlik ei tundunud sest üldiselt meie reeglite järgi diisel sädet ei karda. Igatahes peale torude soojendamist, painutamist ja venitamist jätkasime peale 1,5h ootamist taas teekonda. Bangkoki jõudsime kell 8 umbes ja peale ööbimiskohta sisse kirjutamist läksime otseloomulikult ulapeale. Tuli välja, et täna oli eriline päev, mis soodustas templitesse minekut kuna polnud tarvis piletit maksta ning lisaks maksis riik tuk-tuk'ide bensiini ka kinni. Seega oli tuktuki kasutamine eriti mugav ja soodne. Teatavasti suhtutakse ilmast rääkimisse teatud ettevaatlikusega, eriti kuna see aasta olevat väidetavalt mõnelpool peale kevadet kohe sügis hakanud kuid sellegipoolest ei saa bangkoki ilma üle kurta. Hulga mõnusam kui lõunapool. Khao san road on ka võrdlemisi melu täis nii ööl kui päeval ning lühidalt kirjutadest tundub Tai Kuningriigi pealinn oodatust märksa mõnusam.

Autor ei vastuta piltide peal leiduva n.ö. "liimar Jaagu" näo eest.

ilus jakk, kust said.tohib ma proovin.

Hei hopsti. Nüüdseks olen jõudnud otsapidi Ao Nang rannale ja seiklus siia oli võrdlemisi seiklusterikas, kuid kindlasti mitte keeruliselt keereruline. Niisiis eilne hommik algas sellega kui Patong’is pakkisime oma asjad ja kõndisime ranna lõunaotsa, et sealt 18 km kaugusel asuvasse Phuketisse bussiga sõita. Üllataval kombel tülitas meid jalgsirännakut tehes vaid umbes 15,3 erinevat takso- ja/või tuk-tuk’i juhti. Igatahes jõudsime täitsa kenasti kohta kust bussid väljuvad ning peale mõnda minutit asuski buss Phuketi poole teele. Esialgu roomas ta tasakesi mööda Patong Beach’i äärset tänavat, et inimesed saaksid veel peale hüpata(olge reaalsed, ega bussil ometi uksi ikka küljes pole ju.) Hiljem linnast välja jõudes tõusis ka kiirus ning kindlasti põnevus, olime ümbritsetud mägedest. Vähemalt Eesti mõistes mägedest. Phuketisse jõudes oli kohe üks sõbrapoiss abivalmilt ootamas valgenahalisi farang’e kellele „head äri” teha. Kuna aga meil huvi puudus tegime hoopis tema kaardist pilti, et meil oleks ka kaart mille järgi orienteeruda. Selle aja peale aga langes hind juba nii madalale, et otsustasime siiski Tuk-tuk’i kasuks ja tegime väikest sõitu. Viis ta meid peale väikest vahepeatust Phuketi bussiterminali nr2 kust saime vähem kui 3 minutiga Krabi bussi peale. Vahepeatusena pidasin silmas pisikest sisseastumist ühte poodi, et vaadata, mis kaupa seal müüdakse. Juhatati mind siis kenasti sisse ja ohhoo imet – ehted. Mõtlesin, et nüüd on õige aeg rakendada oma pärlitööstusest omandatud teadmisi. Küsisin ühte asja ja teist asja kuni lõpuks jõudsime välja sinnani, et kuna mul tegelikult on ainult huvi osta poleeritud pinctada maxima merekarpe, kuid neil säärast kaupa pole, siis ei olegi ju muud teha kui jätkata teekonda. Sõit Phuket town’ist kuni Krabi town’i kestis umbes täpselt üle nelja tunni ja kui maha astusime oli otseloomulikult järgmine „ahvatleva ettepanekuga” optimist meid ootamas. No Ei. Sõitsime tavalises autokastis kesklinna poole kust hüppasime peale lühikest arupidamist teise auto kasti, mis viis meid kenasti Ao Nang Beach’i. Seejärel jätkasime lühikese jalgsi-ning motoriseeritud rännakuga juba ööbimiskohta. Õhtul läksime linnapeale ja rahususega võib öelda, et see koht siin on hulga mõnusam kui Patong kuna esiteks on siin valdavalt põhjanaabrid ja läänenaabrid ning teiseks siin ei ole nii palju idanaabreid karumaalt. Ehkki ka siin on kenasti silma jäänud mõnusaid lokaale nimega näiteks „Naša Russia” Sõbrapoiss Muhumaalt on isegi osaliseks saanud tervitusele, mis kõlas umbes täpselt nii:”Privet!” Ehk ka mõned pildid. Ilus jakk, kust said, tohib ma proovin. :)

Selge grupijuht:" Täna keegi ujuma ei lähe, onju!!"

Kui juba töö pas'is leidis oma eduka lahenduse, siis tuli mul taaskord kotid kokku pakkida ja kuhugipoole teele asuda. Esimese sihina liikusin peale 21 päevast vaikelu laeval Darwini poole. Vahemaandumisega Kununurras. Kõlab natuke nagu koht õde Astridi lasteraamatust. Igatahe Darwinis seadsin asjad joonde ja muuhulgas trehvasin ka sõbrapoisiga Muhumaalt. Lendasime siis juba järgmise etapina Singapuri. Lennukisse minnes ja maha istudes anti meite kätte tõepoolest ka üks eriskummaline juhend ja peale paari minutit tudeerimist tehti meile ka kiire kursus kuidas tegutseda kui lennuk maandub vette. Olgu siinkohal mainitud, et me olime 3 inimese hulgas kellelt abi sooviti(in the unlikely event of an emergency landing into water.) Peale Singapuri Changi lennujaama jõudmist tuli meil järgmist lendu 11 tundi oodata.

Kuna aga õnneks oli niikuinii(niietnaa)öö siis peale kiiret kehakinnitust sättisime vaiksesse nurka magama. Tegelikult oli tegemist isegi sellise kohaga kus hulk inimesi tagasihoidlikult põõnasid ja end enne järgmisi lende puhkasid, küll aga(nagu alati) oli üks perekond kellel oli tarvis mõnda aega lihtsalt omavahel valjult arutada täiesti mõttetuid asju ja segada ausate väsinud rännumeeste und. Pean vajalikuks mainida, et kuulsin veel tütar emale järgi hüüdmas kui ema kuskile korraks eemamale läks:" MAMA.. gde tõ paidjosh?" oeh. Hommikune lend Phuketisse sujus nagu paadisõit mööda Pärnu jõge ja enne kui arugi saime olime edukalt endale omandanud Tai kuningriigi viisa. Praeguse seisuga olen võrdlemisi võõrastavas maailmas. Pole mina sellise tagasihoidliku ja emotsionaalselt külma Maarjamaalasena harjunud, et iga viimne kui mees- ja/või naissoost pruut soovib mind enda omaks võtta. Aga pole häda. Igatahes järgnevate päevade jooksul üritan rohkem kenasid pilte üles panna.

Kohustuslik pilt tööandja office'i eest. Done.