Viimasel ajal on olnud argielu üsna muutliku iseloomuga. Seda eeskätt seetõttu, et ilm on ettearvamatu ning väikesed paadid vastvõtlikud muutustele. Kui eelmise nädala esimesel poolel põrutasime laevaga rannikulähedastes vetes mööda ookeani ringi ja abistasime sukeldujatel tegeleda uute karpide kasvama panemisega, siis hiljem sõitsime kogu öö 60 miili kaugusele Gourdon Bay'sse. Seal tegime tööd poolteist päeva mille järel sõitsime tagasi Roebuck Bay'sse (Broome'i lähedale) kuna ilm oli liiga tuuline. Tuul ise meest ei murra, kuid tuulega kaasnevad 4-5 m kõrgused lained mõjutavad suuresti inimese võimekust omadel jalgadel püsida ja üles-alla kõikudes tööd teha. Lühidalt kokku võttes otsustati turvalisuse kaalutlustel töö ajutiselt peatada ja siirduda rahulikumatesse vetesse. Tagasi Broome'i külje all kestis töö pool päeva ning seejärel otsustati taas peatada pahura ilma ja suurte lainete tõttu töö. Täna hommikul ärgates ei tundunud voodis olles ilm kuigi hull, kuid tekile jõudes oli üsna pea selge, et esialgu merele ei minda ning usinamad olid juba interneti avarustest selgeks teinud, et lubatakse päev läbi 55 km/h tuult ning kuni 5 m laineid. Seega sidusime laeval veel rohkem kõik lahtised osad kinni ning olime ootereziimil kuni järgnevate teadaanneteni. Selgus, et juba järgmisel päeval kupatati meeskond laevalt maha ning mõnedel algas vaba nädal paar päeva varem ning teistel jätkus töö maapeal. Vihmasadu ja õhutemperatuur üle kolmekümne on jätkuvalt mõistussevastane, sest paarkümmend aastat juurdunud tõekspidamised, mille kohaselt päevade arv meie laiuskraadil mil kehasoojusele lähedane temperatuur ja vihm esinevad ajas ja ruumis ühiselt on tühihulk.
Kuna minul on privileeg/kohustus viibida laevalt eemal ja puhata, siis on päevas parajalt aega hoida kätt huvipakkuvate teemade pulsil. Paraku pean tõdema, et näha pealinna ülikooli tudengit kirjutamas arvamusartiklit Eesti vägede siirdumisest KAV'i ning propageerides arvamust, mis oma olemuselt sobib pigem intellektuaalselt mandunud grammofoniplaadile sõnumiga "tooge eesti poisid koju", "milleks meile võõras võitlus", "ärge sundige noori mehi kodust ja perest eemale" ja "kas me tõesti kerjame NATO ja EL'i õlapatsutust" paneb südame valutama. Mitte omades kõikehoomavat ning põhjaliku ülevaadet antud olukorrast oleks parim soovitus sellistele aktivistidele "jääda ikka nüüd maru rahulikuks". Kuna mina isiklikult ennast antud teemal eksperdiks ei pea, siis oma arvamust riikliku kajastust leidvatesse ajalehtedesse/ajakirjadesse kuulutama ei kipu, kuid ära märgiksin siiski, et kõik välismissioonidele siirduvad KV'lased teevad seda vabatahtlikult ning ehkki karjääriredelil edenemine seda nõuab on tegemist sellegipoolest privileegiga, mitte sunniviisilise väljasaatmisega kodumaa pinnalt. Riskidest ja ohverdusest rääkida on juba teine teema, kuid rõhuda tahaksin just eelnevalt kirjapandule.
Positiivne on aga kuulda tuules vihisemas arutlusi Eesti võimalikust kuulumisest ÜRO julgeolekunõukogusse ajutise liikmena veel enne selle aastakümne lõppu. Elame-näeme.
Üldiselt paistab ilm järgi andvat ning järgnevalt võib loota juba päikesekiirguse taastumist normaaltasemele ning töörutiini segamatut jätkumist. Eestlaste hulk antud farmis hakkab jõudma kriitiliselt kõrgele ning läheneb 10'le kui meenutada, et ennist olin ainuke. Jõudu.
No comments:
Post a Comment