Rush-hour.

Peale hommikusöögi hakkab laste toitmine ehk siis seega tuleb viia lammastele natuke kraanoleid ja vasikale piima. Vasikas on see sama, kelle tõime autoga eemal olevast stationist aga tuleb välja, et meile anti vale vasikas või siis oli lehm liiga noor ja kogenematu ning ei saanud päris hästi aru, kes  või mis ta seest nagu välja tuli. Kergemat sorti segasushetk lehma jaoks. Igatahes pani ta seitsme tuule poole ajama ja vasikast ei olnud tal sooja ega külma. Vasikas ise on muidugi nii taibukas, et kõik kellel on neli jalga kõlbavad emaks ja kui sääraseid lähedalt pole võtta, siis kõlbavad kahejalgsed ka. Nüüd olengi hommikuti käinud vasikat toitmas mina. Jee. Noor ema. Not. Aga vasikas tajub päris hästi kui toitmiseks läheb ja on kohe väga ablas ning niipea kui noosi kätte saab näitab natuke iseloomu. Täna oli vasika puuri ennast kuidagi sisse smuugeldanud päris täitsa ilusat värvi papagoi kelle eest saaks evroopa mustal turul tõenäoliselt riigikogulase palga(külmutatud või mitte) suuruse summa. Seekord vist veel napilt purki ei pistnud ja kotti tallele ei pannud. Seejärel tuleb natuke mootorratastega tegeleda kuna suur suur elusuurune MUSTERING on tulemas kohe kohe. Pisut on minujaoks hämmastav kuidas peremees jaksab ühte juppi juba teist päeva järjest mootorisse installeerida nii, et teda saadab vaid järjepidev ebaedu, kuid samas mõnede asjade mõistmiseks ongi vist vaja aastaid koguda rohkem kui keskmisele anastajate alla sattunud talupojale tavaliselt kombeks on. Täna oli tarvis veel laadida autole teisaldatava aia paneele. Igaüks kaalub umbes 50 kilo ma usun ja ühtekokku ladusime ute’ile (utility wagon) neid 14 plus taha haakisime loomade laadimise rambi ja sinna surusime veel 13 tükki pääle. Seejärel tuli päikeseloojangule vastu sõites vaeva näha, et masinavärk liialt palju teel ei ujuks kuid põhimõtteliselt võin kinnitada, et mõnede inimeste andekusel tõepoolest pole piire ning ka sedasorti katsumus sai edukalt läbitud. AiAiAiAitäh. Panime aia püsti ka hoolikalt välja valitud asukohta ning seejärel tuli kängude vahel manööverdades tagasi baasi ehk Jimba Station’isse jõuda. Kohal. Muide siinpool on üks vahva jook purgis mille nimi on Schweppes Lemonade ning õnneks maitseb see põhimõtteliselt samakenasti kui eestimaine Kelluke kuigi pakend vast ei ole niivõrd ekstravagantne. NEXT DAY. Nüüdseks on kolm päeva mustering’i seljataga. Etteaimatavalt oli võrdlemisi intensiivne aeg. Õnneks on meie käsutuses mõned mootorrattad, paar autot, üks suur rekka, üks robinson R22 helikopter ja siis muidugi suurel hulgal energsi ja entusiasmi. Mustering ise koosneb üldiselt kolmest neljast erinevast osast. Esiteks on loomade spottimine, teiseks tuleb endas leida Hugh Jackmani masti drover Austraalia filmist ja hakata karja ajama. Meie puhul on hobuste asemel kasutusel Suzuki DR200 mootorrattad ja lisaks eelpool mainitud helikopter. Järgmisena, kui kari on õigesse kohta jõudnud tuleb üsna põnev ja hästi kiire tempoga faas, kus võib kõik kenasti minna aga samas väga kiiresti võib asi kiskuda hapuks ka(Yarding). Ajamise kohta võib veel niipalju öelda, et soojale kliimale vastavalt pole siin elusuuruseid puid vaid hoopis Lääne – Eesti kadakate mõõtu põõsad, millel on väga õelada ja väga pikad okkad. Mõnelpool on veel puusastsaati hein ja siis veel sügav liiv ka. Teinekord jällegi tuleb ületada ojasid, mille kaldad on järsud ja umbes 2-3 meetrit muust maapinnast allpool. Kui nüüd arvestada, et antud maastikul tuleb veel karja kilomeetreid kuskile suunas liigutada, ning ei tohi neil lasta käest ära minna nagu vabakasvatusega heaoluühiskonna indiviididele harjumuspärane, siis võib igaüks üsna kiirelt mõista, miks on mu käed sellised nagu ma oleksin neid ennastunustavalt toppinud küünarnukistsaadik kalastamiskonksudega täidetud ämbrisse. Sihipäraselt ning jätkusuutlikult. Säärtel on muidugi sama teema ning ka otsaesine ja põsed näevad välja nagu keegi oleks üritanud neile kompassiga oma nime peale graveerida. Mõned korrad on saanud motika alt välja ka ronida aga üldiselt ei pane neid põkse eriti tähele, sest sellisel maastikul sõitmine on niikuinii koguaeg nagu kitse seljas mööda Ehitajate teed ratsutada ja vähemalt ei ole mina erinevalt mõnest teisest jäänud tagurdava pulli ette. Korra pidin võssist mõned loomad tagasi karja juurde ajama ning üldiselt läks asi võrdlemisi ideaalselt ja olukorda võib julgelt kommenteerida sõnadega:”Greatest come-back since Lazarus” Nüüd viimased kaks päeva oleme karja sorteerinud ning märgistanud. Kui veel vana raamatu uuest osast viiteid tuua, siis millegi pärast algas peale pullide ja härgade eraldamist lehmadest ja vasikatest esimeste aias kohe Soodoma ja Komorra taaslavastus ning kestab seal tänase päevani. Väga ropp. Üks härg oli vahepeal eriti äksi täis ja hüppas üle 1.90 meetrise aia. Just like that. Homsest algab jälle tegevus kopteri ja motikatega ning kestab kuni teatatakse teisiti ehk tõenäoliselt 3-4 päeva. Põnev tegevus vähemalt ja kui arvestada seda, et alles Mai kuus sai Kunda lahel dessanti tehtud, siis pole üldsegi mitte paha kogemuste pagasisse ka sääraseid tegevusi lisada. Olgu, jälle on järgmine päev õhtusse triivinud ja täna oli uuesti märksõnaks mustering. Noorperemees nr1 tuli Perth’ist appi ning pärastlõunal hakkaski asi peale. Siiani kõige suurem kari mida ajasime. Umbes kuni 150 isendit võis seal olla, mis tegi nende õigel kursil hoidmise võrdlemisi keerukaks. Samuti ei soosinud see, et kolm korda tuli ületada Salt Gully’t, mis on meie mõistes nagu mingi kuiv kraav aga hästi hästi täkune. Eriti ei oskagi vahet öelda gully’l ja creek’il. Igatahes saime nad edukalt aeda aetud ning kuigi vahepeal pidin ma natuke tegema tagala töid niiöelda ja panema aedadele tiibu üles ning aitama kõige muuga, siis täna sain juba jälle õnneks olla ka endale meelepäraselt ladvaõun ning tegeleda konkreetselt loomade utsitamisega. Lisaks veel olin just mina see, kes läks suure karja juurest korra ära ning kimas helikopterimehe juhendamise peale ühele väikesele karjale järgi ning tõin ka nemad paari kilomeetri kauguselt suurde gruppi. Kahekesi karja ajada pole lihtne, kolmekesi on juba okeim aga üksi peab ikka väga tähelepanelik olema. Sain hakkama. Olen natukene uhke. Jess. Paraku tähendab suur kari ka võrdlemisi konkreetset hulka vasikaid, mis omakorda tähendab, et palju on tööd märgistamisega ning veel samuti tuleb isastele vasikatele panna ühte võrdlemisi õrna kohta kummirõngas, et sealt rõngast välja jäänud osad pikemas perspektiivis otsast ära kukuksid. Ma ei julgegi lähemalt rääkida, mida ma viimaste päevade jooksul katsuma olen pidanud, sest äkki on mind saatmas ülemääratu õnn ning tõepoolest on ka mu tagasihoidlike kirjutuste lugejaskonna hulgas ka ausaid ning malbeid linnapreilisid. Nüüdseks ehk postingu lõpuks on juba algusridadest möödnud vist oma kaks nädalat ja tõenäoliselt sai just ühelepoole viimane mustering. Homsest peaks taas algama järjekordne loomade sorteerimine seejärel märgistamine ning sarvede lõikamine ning juba reede õhtul peaks minema välja kahe roadtrain’i jagu loomi Perth’i müüki. Kuna hetkel taaskord aega napib, siis ma jätkan jutuga niipea kui aega taas tiba rohkem on. Selleks, et paremini mõista kui busy aeg meil praegu on võin tuua näite selle najal, et sellal kui aus maarjamaalane vaatab Aktuaalse Kaamera Sporditoimetuse parimaid palasid on minujaoks juba uus töökas päev täie hooga käimas. Igaüks võib ise oma arvutusi teha ja ega päevad naljalt enne 21.00 või 22.00 ei lõpe. Kohaliku aja järgi. :) to be continued...