back in perth.

Oeh. Elusuurune mustering on nüüdseks lõpukorrale jõudnud ja just panime loomad  autodele ning nüüd tuleb veel vaid jäljed koristada. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et kohtadest kuhu aiad ehitasime tuleb aia-paneelid ära tuua, tiiva postid maaseest välja tõmmata ning raudvõrk kokku korjata kohtadest kuhu seda veel jäänud on. Pole tegelikult palju teha. Ühe päeva töö ma arvan. Hetkel on asjad veel lahtised aga ma arvan, et minu aeg Jimba Jimba Station’is on nüüd otsakorral ja on aeg edasi liikuda. Tõenäoliselt selgub rohkem õhtupoole, mis lugejaskonna jaoks tähendab seda, et mõned read allpool on juba kogu loo kulminatsioon ja puänt teada. Täna hommikul ärkasime enne nii kukke kui ka koitu. Kell 04.13 oli tegelikult esimene ärgatus (k)äratuskella saatel. Seejärel kiire kehakinnitus ning siis juba aeda loomi märgistama, sarvi lõikama ja sorteerima. Saime kõige sellega hakkama umbes 5 tunniga, mis minuarust on täitsa hea, eriti kui arvestada seda, et meil tuli töödelda läbi natuke üle 200 looma täna. Viimastel päevadel olen ma pidevalt olnud kaetud suure hulga verega, mis õnneks ei ole olnud küll minu oma. Kui sarved ära lõigata siis pritsib neist tuugalt verd kahte lehte laiali ja kuna koguaeg tuleb olla umbes 1 meetri läheduses, siis pole midagi imestada kui riided ja ihu värvub vere tooni. Musteringi juurde tagasi tulles on endalegi häbi tunnistada, kuidas mingit haiglast rahuldust pakkus mootorratastega lehmade taga undamine nii, et nendel joostes rida järgi, kuid eks ma ole alati teadnud kui konarliku rada üle kivide ja kändude tuleb astuda, et ükskord pikemas perspektiivis terveks ja täisväärtuslikuks linnakodanikuks saada. Ahjaa. Paar päeva tagasi liitus meie breakdown-squad’iga kolm saksa kutti kelle abiga viimased kaks päeva loomi töötlesimegi. Nende aeg vist Jimba’s on alles algamas kuid pole veel kindel kui kauaks nad siia jäävad või jääda tahavad. Muidu täitsa okei’d kutid. Suitsu ei tee ja endast nõrgemaid ei peksa nii, et mina neid saarelt veel igaksjuhuks välja ei hääletaks. Interneti ja telefonikauge elu on mulle ma arvan päris hästi mõjunud mitte, et ma oleks kumbagi üldse eriti palju kasutanud viimasel ajal. Üldsegi oli vahelduseks põnev elada kohas, kus aeg on justkui mingil määral seisma jäänud ning asjad on justkui sedasi midamoodi nad võiksid ehk võibolla ka mujal olla. Põhiliselt pean silmas just seda, et sõnadel on suurem väärtus kui uhiuuel nutitelefonil ning tööd ei tehta nuppe vajutades vaid ikka asju tõstes ja energiat põletades, joogivett saab vaid siis kui taevane taat Uku nõndaks arvab ning hingeldades ei ole tarvis karta, et õhureostus kopse rõhub. Jep. Praeguseks hetkeks olen juba Perth’is. Eile hommikul hakkasime Jimba’st sõitma ja juba 11.30 olime Northlodge city accommodationi uksetaga. Eilseks saime küll ühe toa kus oli vaid üks voodi, kuid Itaalial, Prantsusmaal, Saksamaal, Poolas, Lätis, Leedus, Soomes, Eestis ja Tšehhis maas magamist harjutanud vägilane ei teinud sellest probleemi ja magasi silmagi pilgutamata otse põrandal. Täna hommikul aga käisime tädi juures asju ajamas ja anti meile kogunisti terve korter nädalaks tavalise toa hinnaga. Nagu juba varajases nooruses pahandusi korda saatnud ning seeläbi ka politsele tuttav endine kõrge riigiametnik ikka ütles:”Pole paha.” Esialgu siis seega platseerun taas Perth’is. Eile enne väljasõitu sain muidugi kerge šoki kui oma rahakotti üles ei leidnud. Kuna seda aga kuskil polnud, siis panime heade kavatsustega Carnarvon’i poole ajama. Niisiis sai esimese asjana kohe Woolworth’s’i mindud ja asju uuritud nii siit kui sealt ning kogu lugu kulmineerus sellega, et mu väike ja õnnetu rahakotike oli juba kolmandat nädalat kenasti turvainimeste tagaruumis oma rightful owner’it ootamas. Aitäh ausatele inimestele üle maailma. Kuna lakk hakkab varsti juba silmapiirile vajuma, siis sai investeeritud taaskord tuleviku ja Speedo ujumismüts ostetud. Ma tean, et mina, kui Ida-Evroopa ujumiskoolkonna esindaja peaksin vaid Arena kaubamärgile truu olema, kuid siinmail arvatakse teisiti ning peale Speedo kraami on raske midagi muud leida. Nüüd hakkan tasapisi end taas organiseerima ning lähipäevil on esmatähtis palju palju aega kuskil basseinis ujumisliigutustele sarnaseid harjutusi tehes kulutada. Eilne Perthi jõudmine sai muidugi kahe Big Mac’iga sisse õnnistatud(jah suhteliselt halb oli) ja täna oli taaskord Jam Ball’ide maraton päevakorras. Alrighty. Power Rangers! Assemble!