Kus lihtsalt ei saa teisiti kui rõõmustama peab.
Ma nutan ainult siis kui miskit on mul silmas.
Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head"
Kui peale ujulaskäiku ja korvpallimängu jõudsin korra vaid pesus käia ja juba oligi aeg minna teistega koos Domino'sse hea hinna ja kvaliteedi suhtega pitsat sööma. Seda suurem oli hiljem janu ning otseloomulikult oli mõte liikumas juba kahel 750 ml Bundabergi ingveriõlul (mõnus alkoholivaba karastusjook), mida teadsin enda seljakotis asuvat, kuna eelnevalt sooritatud tehingute abil olin toidupoes raha vastu vahetades eelpool mainitud joogid enda valdusse saanud. Igatahes jõudes tagasi oma tuppa ei olnud esmajoones võimalik hakata tegelema janukustutusega, sest enda meelehärmiks olin vist joogid kuskile pannud, kuhu enam ei mäletanud. Murdsekundi jooksul visates silmadega üle kapi ning kiiranalüüsi teostades jõudsin järeldusele, et keegi on mu asju näppinud, sest esiteks ei olnud kuskil näha seljakotti janukustutusmaterjaliga ning rahakotist oli kadunud nii austraalia mündid kui Eesti Vabariigi kahe kroonine (K.E. von Baer). Siirdusin toast välja maad kuulama ning otsejoones trehvasin kahte inimest kelle peal viisin läbi esmase küsitluse ning lühimenetluse käigus suutsin tuvastada, et mõni aeg varem olid toa ukse lähedal istunud kaks tumedanahalist kuju, kellel otseselt siia asja ei olnud. Asi selge liikusin koheselt tagasi tuppa, kus sidusin jalga jooksutossud ning otsustasin minna külapeale maad kuulama. Selleks hetkeks oli kell umbes pool 11 õhtul ning väljas juba kolmandat tundi pime. Esimeseks mõtteks oli liikuda backpacker'ist saja meetri kaugusele rohelisele murulapile, kus pimeduse saabudes aborigeenid hambad irevil oma õndsat alkoholi joomise ja bensiini nuusutamise uimast und magavad. Nagu ka seekord oli muruplats ja selle ääres asuv kõnnitee kohalikest lookas ning vähesed uimasegased, kes veel unustusse polnud vajunud nõudsid tungivalt sigaretti. Olles oma elu jooksul lõket teinud ja teades kuidas suits haiseb, ei ole mul paraku kombeks sigarette kaasas kanda ning seeläbi jäi seekord neil minu kulul suits kimumata.
Selgudes, et nendes aborigeenihordides minu seljakotti näha pole liikusin edasi backpacker'i teise ukse poole, et kontrollida ka seal asuvaid prügikaste ja võsa nagu olin juba eelnevalt teisel pool teinud. Miks? Kuna ma eeldasin, et indiviidid, kes võisid minu vara ebaseaduslikult enda valdusse võtta liiguvad jalgsi ning proovivad esmajoones esimese nurga taha sattudes mandi üle vaadata ning seejärel juba kompromiteerivast materjalist vabaneda. Eeldasin ehk liialt palju erinevaid asju, kuid tol hetkel liikus mõte sel suunal.
Prügikastidega õnne aga ei olnud ning olin valmis liikuma tagasi backer'isse, kuid enne veel põikasin parkimisplatsi teise nurga juurde, et kiigata seal toimuvat. Sörgisammul jõudes seal asuva poe trepile leidsin enda ees kaks soliidses eas aborigeeni naist, kes natuke pettunult minu kotis sorisid ning pealekauba veel minu ingveriõlu olid jooma hakanud. Küsisin, et kust nad selle ilusa koti said vastasid, et nende oma. Väljendades tagasihoidlikult oma arvamust, mille kohaselt leidsin, et antud väide ei pruugi tõele vastata muutus ka nende jutt ja selgus, et hoopis üks poiss oli andud. Seepeale jõudis kohale ka üks teine kutt, kes minuga aborigeenide vahel oli kaasas jõlkunud ning minu kinnitava noogutuse saanuna mõistis ta, et olime koti üles leidnud. Kuna meil kummalgi telefone kaasas polnud, andsin oma võtme talle, et ta saaks minna politsei kutsuda ning ise jäin aborigeene küsitlema.
Mõistes, et olin nende patule jälile jõudnud otsustas üks neist vaikselt vehkat teha ning kuna mulle piisas täiesti sellest, et teine neist seal viibis hakkasin diversiooniks dialoogi pidama ning kuulasin suunavate küsimustega abistades antud indiviidi arvamust kogu loost. Ilmselgelt polnud tema midagi teinud, näinud ega kuulnud. Peale järgnevat küsimustelaviini otsustas ta aga leebuda ning mitte hoida enam jäika liini mitte millegi teadmisest vaid vahetada selle oma kaaslase süüdistamise vastu. Tegemist oli võrdlemisi kriitilise hetkega kuna esiteks ei teadnud ma kuhu teine indiviid läks, teiseks ei olnud teada, millal minu abiväed saabuvad ning kolmandaks oli suurusjärk 50 aborigeeni meist saja meetri kaugusel, kes oleksid võimud oma kinni pekstud, kukutud või joodud silmadega tuvastada enda kaaslaste jaoks ebasoodsa olukorra. Õnneks aga nii ei läinud, mõni minut hiljem saabusid turvamees ja tuttav kutt koos telefoni otsas oleva pruudiga, kes oli austraallane ning seetõttu pidas läbirääkimisi politseiga. Peale pisikest telefonivestlust ning tagasihelistamist suudeti veenda politseid kohale tulema ning sellest hetkest alates võtsid juhtumi üle juba professionaalid, kelle tegevuse kohta ei saa kellelgi midagi negatiivset öelda olla. Pikemalt antud teemat hetkel käsitlema ei hakka ning kuigi selles konkreetses olukorras päästis kiire tegutsemine mind uue koti ostmise vaevast, tuleks iga kord enne pimedatele tänavatele siirdumist kaaluda alternatiivseid võimalusi. Kotist ei tahtnud ma põhimõtteliselt ilma jääda kuna umbes pool aastat tagasi olin sellele iseseisvalt uue luku õmmelnud ning igaüks, kes pikemalt reisib ja oma vara väärtustada oskab, teab milline sentimentaalne väärtus on kodust kaasa võetud asjadel. Olgu nad tarvilikud või mitte.
No comments:
Post a Comment