Pealinn Jakarta.

Pool tundi juba mööduvad rongi akendest vaadatuna järjepanu betoonist, lainelisest plekist, savitellistest ja õlgedest tehtud hütid. Ehitusmaterjalina on kasutatud absoluutselt kõike, mida isiklik fantaasia lubab rakendada ning millel on praktiline otstarve. Rämpsu on igalpool ning peamiselt tikub silma plastikpudelid ning kõiksugu sünteetilised pakendid, milles tarbeesemeid ja toitu müüakse. Siin seal on näha plastikupõletamise tossu ning ikka ja jälle möödume raudtee ülesõidukohtadest, mille juures on oma ülesõidujärge ootamas sadu 125 kuni 175cc'lise mootoriga võrre. Rong aeglustub, peatub ning olemegi kohal - jaama nimeks Gambir ja linnaks Jakarta.

Esmapilgul igati pealinna vääriline. Esialgu. Pikemalt kohal viibides hakkab aga illusioon mõranema ning ilus fassaad, mis seisab murenenud vundamendil, pole pooltki nii uhke kui kaugelt paistab: "Nice from far, but far from nice". Kunagi suutis üks fotograaf oskuslikult tabada ühte uueaja esimestest "pilvelõhkujatest" Tallinnas, mis seisis uhkena taustal ning esiplaanil oli vana puumaja, mis peegeldas erinevaid ajastuid ideaalselt. Majaks oli tollal uus SEB Ühispanga kontorihoone. Jakartas on erinevused radikaalsemad ning kui Eestis on arhitektuuri mitmeksesisus ning ehitiste eripära rikastav, siis siin paistab see olevat pigem negatiivse mõjuga. Topeltstandardid, mis muud. Aga see on puhtalt subjekiivne arvamus.

Kuna praeguseks hetkeks istun Jakarta Soekarno-Hatta lennujaama kivipõrandal võin ehk Indoneesiale joone alla tõmmata. Enne veel, aga esitan endale küsimuse, millele ka ise vastata üritan. Miks lendan Jakarta'st Bangkok'i? Noh, põhimõtteliselt otsustasin aja maha võtta ja pisut puhata, enne kui uuesti sõbraga Bangkokis kohtun ja taas valu hakkame andma. Paar nädalat pidevalt teel olla võib isepäi kujuneda võrdlemis stressirohkeks ning enne kui järgmised kolm nädalat uuesti uue energiaga täie rauaga ringi siiberdada tahtsin pisut puhata. Kindlasti tuleb kummutada laialt levinud valearvamus, et rändamine on puhkamine. Ei, seda kindlasti mitte. Rändamine on üldhariv, silmaringi laiendav, põnev ja pealtvaadates ahvaltev tegevus, kuid samas stressirohke ja kurnav. Just seetõttu ehk polegi paljud selleks loodud, ent pole lugu, sest kõik asjad ei saagi igaühele ühtmoodi sobida. Niisiis, puhanuna ning seiklustenäljas istun lennujaama kivipõrandal ning üritan Indoneesiat kokku võtta.

Oma aktiivse turundusega sarnanevad inimesed Tai rahvale, kuid vähem kommertspiirkondades saab isegi rahulikult mööda tänavaid ringi sammuda ilma, et pidevalt keegi midagi maha parseldada prooviks. Mida kõrvalisem koht, seda suurem huvi aga kahe peajagu pikema valgenahalise vastu, kes kindlal sammul mingis suunas liigub ning katkises kohalikus keeles inimesi lahkelt tervitab. Süüa saab hästi ning toit on oma olemuselt vähem vürtsikas kui Tais. Mäletamist mööda. Selleks, et midagi saavutada tuleb osata küsida kohalikus keeles ning ainsad, kes mingilgi tasemel rahuvusvaheliselt kasutatavaid keeli oskavad on need, kes tahavad sulle iga hinna eest mingit võrdlemisi kasutut manti maha parseldada. Ning see on väsitav. Üldiselt on Indoneesia põnev sihtpunkt ning igaüks peaks siia sattudes valima mõne mõnusa saare, kus aeg maha võtta ja vee ning rannamõnusid nautida. Kuna tegemist on selgelt arengumaaga pole siin omalkäel liikumine kergete killast ning paratamatult on suhtumine inimeste varjatud huvidesse skeptiline. Kas neil on varjatud huvid? - Kindlasti!

Lühidalt kokku võttes on Indoneesia ja kindlasti lähemal ajal ka jääb kolmanda maailma riigiks ning siin ringi liikumine aitab panna paika perspekiive ning mõista kui paganama hästi meil Eestis tegelikult asjad on. Nuriseda on alati lihtsam, kui tulla lagedale kasulike, kuhugi viivate ning praktiliselt realiseeritavate ideedega. Hoides pilku peal ka praegu poleemikat tekitavatel pseudoprobleemidel jääb üle vaid loota, et lihtsalt manipuleeritavad väsivad kiiremini ning pikemas perspektiivis saavad vajalikud otsused vastu võetud. Ilma suuremate tagasilöökideta. Võibolla olekski paslik praegune postitus lõpetada positiivse, lootust andva noodiga ning panna lähedalseisjatele südamele, et tegelikult on meil Eestis elu fantastiline. Kasutaksin kellegi teise sõnu, sest nagu kord ammu korrakaitsjatele öeldud sai: "Ta ütles kõik nii täpselt ja hästi ära, et mul polnud midagi lisada, aga ma tahtsin sellegipoolest ka midagi öelda". Niisiis, siin ta on - "Aastad ja ajastud vahelduvad, soe asendab külma, külm sooja, rahvad rändavad, riigid tõusevad ja hävivad, möllavad sõjad, katkud, näljad, maapind väriseb, neelates linnad ja külad, meri tõuseb ja uhab hulkade eluasemed, aga inimest see ei heiduta: tema usub, et elu läheb aina paremaks." Ei keegi muu, kui Anton Hansen Tammsaare isiklikult, aastast 1936, ajalehest "Vaba Maa".