Pahanduste pealinn.

Ao Nang on nüüdseks juba eilne muusika ja praegu kõlavad kõrvus Bangkoki noodid. Põhimõtteliselt tuli meile vahva Belaruse traktori mürinaga buss ööbimisse järgi ja viis meid busside kogunemiskohta kust meid juba peale silmapilkset 1,5h ootamist bussile määrati ja bangkoki poole teele pandi. Sõit ise kestis tühised 14 tundi ja vahepeal sai muidugi ka bussi parandatud. Kuna tegemist oli kahekordse sõiduvahendiga siis seisuperioodil kippus teine korrus õite lämbeks minema mistõttu sai välja mindud olukorda uurima. Kuna bussi ukse ette oli tekkinud erinevad backpackerite jõugud, kes nõutult ringi uudistasid tuli neile leida tee ning teejuht, sest vastasel juhul oleks kallid kaasreisijad jäänudki lõpmatusse teadmatusse( double sse. Läksin siis uudishimulikult bussijuhtidejuurde, vaagisin olukorda ning pistsin näpu lekkivasse vedeliku. Nuusutasin ja olukord oli silmapilkselt selge. Diisel. Muidugi bussijuhid tegid Diislitiigi ääres lõket aga see kuigivõrd ohtlik ei tundunud sest üldiselt meie reeglite järgi diisel sädet ei karda. Igatahes peale torude soojendamist, painutamist ja venitamist jätkasime peale 1,5h ootamist taas teekonda. Bangkoki jõudsime kell 8 umbes ja peale ööbimiskohta sisse kirjutamist läksime otseloomulikult ulapeale. Tuli välja, et täna oli eriline päev, mis soodustas templitesse minekut kuna polnud tarvis piletit maksta ning lisaks maksis riik tuk-tuk'ide bensiini ka kinni. Seega oli tuktuki kasutamine eriti mugav ja soodne. Teatavasti suhtutakse ilmast rääkimisse teatud ettevaatlikusega, eriti kuna see aasta olevat väidetavalt mõnelpool peale kevadet kohe sügis hakanud kuid sellegipoolest ei saa bangkoki ilma üle kurta. Hulga mõnusam kui lõunapool. Khao san road on ka võrdlemisi melu täis nii ööl kui päeval ning lühidalt kirjutadest tundub Tai Kuningriigi pealinn oodatust märksa mõnusam.

Autor ei vastuta piltide peal leiduva n.ö. "liimar Jaagu" näo eest.