Kui juba töö pas'is leidis oma eduka lahenduse, siis tuli mul taaskord kotid kokku pakkida ja kuhugipoole teele asuda. Esimese sihina liikusin peale 21 päevast vaikelu laeval Darwini poole. Vahemaandumisega Kununurras. Kõlab natuke nagu koht õde Astridi lasteraamatust. Igatahe Darwinis seadsin asjad joonde ja muuhulgas trehvasin ka sõbrapoisiga Muhumaalt. Lendasime siis juba järgmise etapina Singapuri. Lennukisse minnes ja maha istudes anti meite kätte tõepoolest ka üks eriskummaline juhend ja peale paari minutit tudeerimist tehti meile ka kiire kursus kuidas tegutseda kui lennuk maandub vette. Olgu siinkohal mainitud, et me olime 3 inimese hulgas kellelt abi sooviti(in the unlikely event of an emergency landing into water.) Peale Singapuri Changi lennujaama jõudmist tuli meil järgmist lendu 11 tundi oodata.

Kuna aga õnneks oli niikuinii(niietnaa)öö siis peale kiiret kehakinnitust sättisime vaiksesse nurka magama. Tegelikult oli tegemist isegi sellise kohaga kus hulk inimesi tagasihoidlikult põõnasid ja end enne järgmisi lende puhkasid, küll aga(nagu alati) oli üks perekond kellel oli tarvis mõnda aega lihtsalt omavahel valjult arutada täiesti mõttetuid asju ja segada ausate väsinud rännumeeste und. Pean vajalikuks mainida, et kuulsin veel tütar emale järgi hüüdmas kui ema kuskile korraks eemamale läks:" MAMA.. gde tõ paidjosh?" oeh. Hommikune lend Phuketisse sujus nagu paadisõit mööda Pärnu jõge ja enne kui arugi saime olime edukalt endale omandanud Tai kuningriigi viisa. Praeguse seisuga olen võrdlemisi võõrastavas maailmas. Pole mina sellise tagasihoidliku ja emotsionaalselt külma Maarjamaalasena harjunud, et iga viimne kui mees- ja/või naissoost pruut soovib mind enda omaks võtta. Aga pole häda. Igatahes järgnevate päevade jooksul üritan rohkem kenasid pilte üles panna.

Kohustuslik pilt tööandja office'i eest. Done.