Hyvä matkustajat..

"See on nii seatud, et aeg ei peatu,
 vaid aina edasi tõttab.
 Ja päevad läevad ja aastad mööduvad.
 Ja sul on kiire, on väga kiire, 
 sa aina kuhugi tõttad. 
 Ja päeva püüad ja märkamatult õhtu ongi käes."

Tundub just paslik olevat meenutada O.Arderi sõnu, seda enam, et praeguseks ongi kätte jõudnud hetk, mil mõnusasti saab Vantaa lennujaama lebo-istmetel lösutada ning hilisõhtust lendu Singapuri poole oodata. Absoluutne kõrgtasemel logistika lubab mul siin ei rohkem ega vähem kui umbes 6 tundi surnuks lüüa. Seejärel ootab juba 11 tunnine lend üle erinevate riikide, mis mahuvad ühise nimetaja "stan" alla. Vähemalt lubatakse selle lennu jooksul kaks korda kehakinnitust anda. Suurepärane. Mingil põhjusel olen skeptiline oma pagasi võimekuses jõuda minust eraldiolevalt edukalt Singapuri, kuid ehk on tegemist vaid petliku tundega. Samas võin julgelt väita, et lennule TLL-HEL seda lennukile ei laetud. Õnneks tuleb hiljem veel üks lend samal liinil ning on lootust, et ehk toppisid ta sinna. Lennumasin ise oli harjumatult tuugalt täis topitud reisimehelikkust mitte tundvaid itaallasi, kelle reumahaiged jalad olid paaniliselt edasi-tagasi järjekorras trügimas, kuid olles kindel, et neile on pidevalt kuklas kõmisemas hirmuäratav hüüdlause - "Viimased jäävad ilma!" on võimalik ka neile patustajatele nende teod andestada..

Meenutades eelmise reisi kultuurišokki, et päevaga on võimalik rännata tänapäeval teisele poole Maakera, ei tundugi patt uskuda J.Lotmani ning seda, kuidas 19. ja 20. sajandi suurim vahe on see, et kui ülemöödunud sajandil arvati Maakera olevat suur, siis eelmisel sajandil saadi aru - Maa on väike. Seda enam tundub õige meenutada (ning selle meenutusega ka lõpetada uue ajaarvamise esmane postitus) antud blogi peamist mõtet - Isegi kaugelviibija seisab sinu kõrval, kui ta on sinu südames, isegi lähedalseisja on kaugel, kui su mõtted on temast eemal.

Tallinna lennujaam.

Helsinki Vantaa lennujaam.