Teepeal otseloomulikult kohtasin kohaliku, kes tahtis teha mulle autoga sõitu ja siis üritas veel muid rüvedaid asju oma ablaste kätega, kuid neist teenustest loobusin juba heaga. Ebamugav minule, väga ebameeldiv temale. Olukord lahenes minu kasuks ning rohkem sellel teemal ei peatu. Või vähemalt nii ma esiagu arvasin. Täna kaubanduskeskusesse minnes oli mul taaskord privileeg kohata juba järgmist perverti, kes peale sõbraliku ja süütut sissejuhatust hakkas minu poole nilbusi pilduma mistõttu rahuarmastava inimesena soovisin talle head teed asusin oma päevaste toimingute juurde tagasi. Kahest päevast kaks. Aga eks see ole mingil määral mõistetav ka. Inimesed on üldse kuidagi vabameelsemad teatud teemadel, millesse Eesti ühiskonnas ehk põhjendatult pisut konservatiivsemalt suhtutakse, minu heameeleks.
Tulles tagasi eilse juurde, siis linnas selgus, et mootorrattarendiga on lood üldiselt tagasihoidlikult öeldes kehvad, kuid sellest polnud häda, sest unelõivu oli niietnaa tarvis maksma hakata. Enne veel jalutasin ühte tagatänava transpordiagentuuri ja hankisin endale pileti Kupang'i esmaspäevaks. Seejärel, peale kerget uinakut siirdusin toidujahile ja kuigi Kagu-Aasia standardite järgi on Dili kallis, olin hinna/kvaliteedi suhtega iseenesest rahul. Hommikusöögiks hankisin juba pirukaid ja hiljem mugisin taas restoranis kõiksugu head ja paremat. Täis kõhuga on laps hulga õnnelikum ning sellel puhul jalutuasin mere ääres linna teise otsa ja tagasi. Homme proovin ehk jalgratta rentida ja vaadata mõned paremad kohad üle, kuhu jalgsi ei malda minna ning takso-onule ei raatsi maksta. Seda enam, et kõik kohad linnas on taksoga 1-2 USD'd, aga mikrolet'iga vaid 25 centavos't.
Üks lugu veel lõppu sellest, kuidas on tarvilik olla ettevaatlik igasuguste võõrastega. Nimelt on siin üks tüdruk Ühendriikidest, kes pahaaimamatult istus autosse piiril lootes hästi Dili'sse jõuda, kuid autojuht võttis veel ühe teise indiviidi peale, kes võttis oma tuttavalt veel ühe pakikese kaasa, kuid nagu hiljem selgus, oli selles pakis natukene/palju amfetamiini ja politsei pistis tüdruku ja autojuhi kaasosalistena vangi. Peale mõnda päeva sai ta vanglast esialgu välja, kuid pass on võimude käes ning kuigi eeldatavasti talle mingit süüdistust ei esitata, võib asjade menetlemine võtta kuus kuud, peale mida võidakse uurimist veel pikendada kuue kuu võrra jne. Esialgu pole selgust kui kaua tegelikult läheb, kuid olukord on jõudnud meediasse nii kohalikul tasandil, kui üle Vaikse ookeani ning isegi kohalik Nobeli preemia laureaat Jose Ramos Horta on öelnud, et on valmis teda toetama ning otsis-uuris, kas keegi teab tema asukohast midagi. Õppetund kogu eluks usalduse ja heatahtlikuse valdkonnast. Mõned pildid ka.
No comments:
Post a Comment