Edasi praamist - Praamisõit on planeeritud kestma 11'st hommikul kuni 5'ni järgneval hommikul ning praamist võib pilte näha allpool. Pilet sellisele maratonsõidule maksab 135000 IDR'i ja see võimaldab istuda väljas puitpinkidel. Ise loodan, et saan ööpoole ühel nendest pinkidest pikali heita, kuigi inimesi on näha liikumas praamide suunas hordides. Kohalikud paistavad esialgu püsivat siseruumides, kuid see mind ei heiduta, sest nad on teada-tuntud päikesepelglikud oma ühiskondliku staatust peegeldades.
Enne väljasõitu tuli üles kolmandale tekile politsei eriüksus, kes pidavat minema mingile saarele kohalike valimisi turvama neljaks kuuks, sest seal on inimesed pisut agressiivselt meelestatud ja tahavad pahandust teha. Järjekordselt sain laduda oma auastmed ja kaasas olevad emleemid letti ning koheselt olime vennad. Vormikandjad suhtuvad teistesse sarnase kogemusega inimesse hästi ning üksteise mõistmine muutub lihtsamaks. Eesti asukoht Indoneesias on veel võrdlemisi võõras kohalikele ning ega ka eestlane ise pole igapäevaselt kohatav loom. Seda enam arvan, et minu kui mainekujundaja roll on peegeldada välismaalasena sõbraliku, erudeeritud ja mitmekülgselt võimekat eestlase stereotüüpi.
26/09/14 Nüüdseks leban pikali Labuan Bajo ühes peatänava hotellitoas ja kirjeldan lühidalt kahte erinevat liikumisviisi, Indoneesia stiilis. Esiteks siis praamisõit - nagu eelpool mainitud andis minu poolt lunastatud pilet võimaluse istuda õues, oleks vähe kallima pileti ostnud, oleksin saanud olla siseruumides ja lebada madratsil, aga kuna tegemist oli suure ühise alaga, siis oli seal umbne ja umbes täpselt selline nagu ühes suures võimlas, kus inimesed ööd veedavad, enne kui saavad turule minna manti müüma. Seega olin oma valikuga väga rahul. Praami väljasõit hilines umbes 40 minutit, kuid see on tavapärane, ning üldse kuna praam käib ainult kord nädalas, siis välja sõidetakse sellel hetkel, kui omadega valmis ollakse, mitte siis, kui mingi suvaline aja-möödumise-jälgimise-masin seda ütleb. Praamile laetakse võrdselt kõik ning nendega kaasas olev kaup, näitseks seekord jäi pilk peatuma kahel seal, kahel kitsel ning umbes paarisajal tibul. Edasi oli näha absoluutselt kõike, alates pottidest-pannidest ja lõpetades katuseraamide, ehitusmaterjalide ja muude tavapäraste materjalidega. Terve öö mürises küll mootor, kuid kuna umbes kuue paiku kiskus pimedaks otsustasin ka mina silma looja lasta. Kuna ennist olin vahetanud saapad plätude vastu ning seepeale oli mitmel inimesel tekkinud huvi mu heade saabaste vastu, otsustasin need nende endi turvalisuse nimel taas jalga tõmmata. Üldse enne kogu praamisõidu algust olin esimene ja ainuke inimene kolmandal tekil, kuid väljumise hetkeks oli rahvast juba murdu. Enamik pilke pööratud ehk minu ja mu politsei erijõududest vestluskaaslaste poole ning pidevalt kostis läbi edeva kihistamise sõna bule ehk valge, välismaalane jne. Midagi sarnast Tais kasutatavale farang'ile. Öö kippus jahedaks ning kiskus kõikuma, kuid aastane kogemus merel Paspaley pärlilaevadel osutus heaks ettevalmistuseks. Kohalikud eriti hästi enamasti lainetusega toime ei tulnud ning pigem istusid, kui kõndisid. Hommikul ärkasin inimeste jutustamise peale ning kuna päike oli just tõusmas, oli vaatepilt kena. Paar tundi varem olin liikunud mootoriruumi tuulutusava ette, mis puhus sooja õhku. Ilma oleks olukord liialt jahedaks kiskunud. Kohale jõudsime kella 7.30 paiku hommikul ning otseloomulikult hüppasid esimesed reisijad maha enne kui alus oli korralikult köitega kai külge tõmmatud.
Peale seda jätkus reis väikeses mikrobussis, mis on mõeldud eeldatavasti 7+1 inimesele, aga meil oli kolm inimest rohkem. Väga kitsastes oludes asusime Aimere'st Ruteng'i poole teele ning peale üles alla ronimisi mägedes olime mõne tunni pärast kohal. 60 km läbimiseks täiesti tavaline aeg, sest ükski tee pole tõmmatud joonlauaga. Ning laius on ka umbes kaks kolmandiku Poola põhjamaanteest, kes on käinud, teab. Ruteng'is hüppasin üle juba tavalise bussi peale ning kui alguses mahtusid kõik kenasti bussi, siis mõne aja pärast rippusid osad kohalikud ukseava juures ja osad katusel kauba juures. Ust ennast polnud muide ja ega polnud ka vaja. Teed olid jätkuvalt mägised ning kui ühelpool oli kuristik, siis teiselpool oli kivist sein, mis aegajalt vahetus suurte riisiväljadega. Esimest korda alates märtsist-aprillist sain näha sademeid ning mägedes sadas kohati päris tugevalt. Bussis oli inimestel kaasas samuti kõikvõimalike asju alates ise mingisuguse puu mahlast tehtud alkohoolsest joogist 20 liitristes kanistrites kuni elusa kukeni välja. Suitsetatakse nii roolitaga kui tagumisel istmel ning kui midagi seletatakse telefoni teises otasas olevale inimesele, siis ikka nii, et kõik kuulevad ja kaasa räägivad. Buss sarnaselt praamile liigub siis, kui inimesed omadega valmis on ning kui on tarvis laadida pool tundi ehitusmaterjale katuselt maha, siis seda ka tehakse. Kui on oht, et keegi tahab bussile tulla, aga päris selge pole, siis peatutakse ja uuritakse järgi. Peaasi, et pärast pahandust pole. Lõpuks jõudsin hotelli ning nüüd puhkan kahe päevasest rändamisest, et juba homme aegsasti asjalikuks hakata. Selamat malam.
Isu.
Sigadega meenub vist alatiseks Orwell'i "Loomade farm"
Terminal.
Laenasin klappe.
Kohalikud.
ihhiii.. põssad.
ReplyDelete